Veiko Rämmel
Koguja kroonikad
15. veebruar 2011
Iseahakanud Nõmme Valitsuse peaminister Ahti Mänd, kes minu hinnangul üks elu käest peksa saanud ja kibestunud tüüp, on asunud jälle inimesi eksitusse viima.
Tema kirjatükis avaldub mõte, et Eesti rahvuslased ja teised Vabariigi meelsed kodanikud ei suuda koostööd teha. Miks muidu nad siis kandideerivad üksikutena ja ei ühine. Härra Mänd, kuhu ühineda, kuidas? Te oleksite nagu tulnukate kosmoselaevalt pärit, et ei tea meie “kallist” valimissüsteemi. Valimisliidud on keelatud, süsteem soosib vaid erakondi jms. Kusjuures ka uute erakondade moodustamine on tehtud võimatult raskeks. 1000 liikme nõue nii väikeses riigis nagu Eesti on ju absurdne?
Tegelik olukord on täpselt vastupidine. Ka ERR valimisstuudios tõestasid üksikkandidaadid, et suudavad vägagi omavahel koostööd teha. Oli konsensuslik seisukoht, senine ebademokraatlik valimis- ja valitsemissüsteem vajab muutust. Kui 32 vägagi erinevate poliitiliste vaadetega inimest on sellises asjas ühel meelel, järelikult on olemas ühine platvorm(alus) edasiseks. Meie riigi arengut peamiseks pärsivaks teguriks ongi seesama valimis- ja valitsemissüsteem või erakonnasüsteem. Erakonnaseadus on loonud aluse suurte masserakondade tekkeks. Kes ei ühendu mitte maailmavaate vaid võimu hankimise eesmärgil, vist ei pea seletama miks soovitakse võimu? Vaid raha hankimiseks iseendale. Minuarust näitasid (ja näitavad) üksikkandidaadid vastupidiselt herr Mändi arvamusele, äärmist isetust ja hoolimist vaid rahvast ja riigist, mitte isiklikust rahakotist. Kasvõi selline “väikene” fakt, et kõik nõustusid Riigikogu palkade vähendamisega, sest need on liiga suured ja riivavad inimeste õiglustunnet. Ja siinkohal ei pea ma silmas ühe erandi mr.Paddari populismi, mis väljendub tema lubaduses jagada kogu oma Riigikogulase töötasu laiali ja elatuda oma töövõimetuspensionist.Igas karjas on muide kärnaseid lambaid. Riigikogulane peab saama töö eest väärilist tasu, kuid see ei pea olema märkimisväärselt kõrgem Vabariigi keskmisest. Olgu öeldud, et need 32 üksikkandidaati teevad juba praegugi omavahel koostööd, kooskõlastades ühiseid seisukohti listi vahendusel ja pidades omavahelisi pikki arutelusid päevapoliitilistel ja muudel teemadel. Ma olen nõus oma vanad püksid ära sööma, et kui oleks võimalik olnud moodustada valimisliit, siis nende 32 baasil see ka moodustunud oleks, me oleme ennast piisavalt koostööaltidena näidanud.
Üksikkandidaatide pääs Riigikokku neil valimistel on ülioluline, sest pelgalt oma olemasoluga ja juurdepääsuga informatsioonile, mida saadikule ei saa keelata, distsiplineerivad ja kutsuvad nad korrale erakondade tagatubasid ja viimaste otsuseid truult täitvaid kartelli saadikuid. See kõik aga annab võimaluse algatada arutelu nii rahva hulgas, kui ka Riigikogus selle ebademokraatliku süsteemi muutmiseks.
Ma ei ole juba tükk aega mõistnud, kelle huve see isehakanud Eesti Vabariigi nn Nõmme Valitsuse peaminister teenib? Igatahes ei ole need Eesti huvid. Kui inimene on nii kibestunud, siis ei maksaks seda teiste peal välja elada, äkki oleks abi hingehoidja juures käimisest?
