Cindy Harper | Reclaim The Net
Austraalia osariikide valitsused on asunud kasutusele võtma näotuvastusel põhinevaid isikutuvastussüsteeme, mida tutvustatakse avalikkusele mugavama ja kaasaegsema teenusena. Samas tasub selle muudatuse tegelikku sisu tähelepanelikult analüüsida, eriti arvestades, et mitmed teised riigid näevad Austraalia lahenduses eeskuju, mida soovitakse rakendada ka oma elanike peal.
Uus-Lõuna-Walesi osariik on selle süsteemi juurutamisel kõige kaugemale jõudnud. Osariigi teenusplatvormi Service NSW kaudu pakutakse nüüd digitaalset isikutuvastust, mis toimib järgmiselt: inimene esitab oma juhiloa või passi, süsteem kontrollib dokumendi ehtsust ning teeb seejärel reaalajas selfi, mida võrreldakse dokumendifotoga. Kui andmed kattuvad, saab kasutaja korduvkasutatava digitaalse tunnuse, millega on võimalik pääseda ligi osariigi veebiteenustele.
Tegemist on sisuliselt sama protsessiga, mida sealsed pangad ja telekommunikatsiooniettevõtted kasutavad klientide kaugteel tuvastamiseks. Erinevus seisneb aga selles, et nüüd haldab süsteemi riik, kes kontrollib nii väljastatud digitaalseid tunnuseid kui ka seda, kui laialdaselt neid kasutada saab.
Uus Lõuna Walesi klienditeeninduse ja digivalitsemise minister Jihad Dib nimetas algatust privaatsust parandavaks lahenduseks, väites, et dokumentide esitamisel jagavad inimesed sageli rohkem isikuandmeid kui vaja, kuid digitaalne ID võimaldab edastada üksnes hädavajalikku teavet ning annab kasutajale suurema kontrolli oma andmete üle.
Seda väidet tasub aga lähemalt uurida. Süsteem ei asenda dokumentide jagamist lihtsama või vähem andmeid nõudva lahendusega, vaid muudab selle biomeetriliste andmete kogumiseks ja püsivate digitaalsete tunnuste talletamiseks, mida haldab riik.
Ministril on õigus selles, et iga teenuse kasutamisel ei pea enam kogu passi uuesti esitama. Selle asemel antakse aga üle oma näokuju, mida võrreldakse riigi andmebaasides olevate andmetega ning teisendatakse matemaatiliseks identiteedimudeliks, mille süsteem talletab.
See digitaalne mudel võimaldab isikut vajaduse korral kiiresti tuvastada. Samal ajal jääb see ka andmebaasi, mille säilitamis ja ligipääsutingimused määrab valitsus ning mida saab tulevikus ka muuta.
Uus Lõuna Wales on sellisel viisil biomeetrilisi ja isikuandmeid kogunud juba alates 2025. aastast, mil programmi katsetati esmalt digitaalse fotokaardiga. Peagi said ka fotokaardi omanikud võimaluse liituda digitaalse ID pilootprojektiga, mis suurendas märgatavalt nende elanike hulka, kelle näoandmed lisati isikutuvastuse süsteemi. Iga järgmine laiendus kasvatab ühtlasi ka biomeetriliste andmete andmebaasi.
Süsteem on juba ühendatud ka föderaalsete andmeregistritega. Ametlike dokumentide kohaselt võidakse isiku tuvastamisel esitatud andmeid võrrelda justiitsministeeriumi, riikliku teenusameti ning Uus Lõuna Walesi transpordiameti andmebaasidega.
Transpordiamet kinnitab, et sobivuse kontrollimiseks vahetatakse vaid minimaalne hulk isikuandmeid. Sõna „minimaalne” kannab selles lauses aga olulist tähendust. Kui protsessi kuuluvad nii biomeetriline näotuvastus kui ka mitme ametkonna andmebaaside ristkontroll, on andmete vähendamine pigem tehniline piirang kui poliitiline lubadus. See, milliseid andmeid tegelikult jagatakse, sõltub süsteemi konkreetsest rakendusest ning need lahendused võivad ajas muutuda.
Praegu on Uus Lõuna Walesi süsteemi praktiline kasutusala teadlikult piiratud. Üks esimestest teenustest võimaldab elanikel siduda sellega teemaksukonto ning veebikeskkonna kaudu toetuste tagasimakseid taotleda.
Digitaalse ID-ga saavad liituda vähemalt 16-aastased elanikud, kes tuvastavad end selfi abil, mida võrreldakse heakskiidetud dokumentidega, sealhulgas sünnitunnistusega. Ligipääs toimub MyServiceNSW platvormi kaudu, mis toimib eraldi föderaalsest myID süsteemist. Viimane kandis varem nime myGovID ning nimetati ümber pärast seda, kui parlament võttis 2024. aastal vastu digitaalse identiteedi seaduse. Uus Lõuna Wales haldab oma süsteemi ise ja kehtestab sellele ka oma reeglid.
Uus Lõuna Wales liigub süsteemi arendamisel korduvkasutuse mudeli suunas. Idee seisneb selles, et pärast ühekordset isikutuvastust ei peaks elanikud iga riigiteenuse kasutamisel dokumente uuesti esitama. See loogika on ühtaegu mugav ja praktiline, kuid samal ajal kujundab see keskse biomeetrilise identiteedisüsteemi, millest loobumine muutub selle laienedes üha keerulisemaks. Valitsus kirjeldab seda korduva andmejagamise vähendamisena, kuid sisuliselt koondatakse identiteediga seotud funktsioonid ühte püsivasse raamistikku. Seega peavad mõlemad väited paika.
Queenslandi osariik liigub sarnasel kursil, kuigi väiksema biomeetrilise ambitsiooniga, ent laiema kasutusulatusega. Sealne Digital License rakendus sisaldab juba mobiilseid juhilube, meresõidulube ja fotoga isikutunnistusi ning seda kasutab enam kui 1,2 miljonit elanikku.
Hiljuti laiendati rakendust ka sõiduõpetajate ja mootorrattasõidu instruktorite kutsetunnistustele, mis tõi platvormile juurde enam kui 105 000 spetsialisti. Varem olid süsteemiga juba liidetud ka Queenslandi ehitus ja ehitusjärelevalve komisjoni väljastatud tegevusload.
Tehnilise taristu arendamisel osaleb muu hulgas Thales, kaitse ja julgeolekutehnoloogiale keskendunud rahvusvaheline ettevõte. See tähendab, et osa Austraalia osariikide laienevate digitaalse identiteedi süsteemide taustataristust tugineb erasektori jälgimistehnoloogiale.
Victoria osariik on lisanud süsteemi ka digitaalsed sünnitunnistused, laiendades sellega lahenduse kasutust kogu riigis. Digitaalsed juhiload peaksid sel aastal jõudma ligikaudu 90 protsendini kõigist selleks õigust omavatest austraallastest.
Kõigis osariikides joonistub välja sama muster. Dokumentide kontroll, biomeetriline isikutuvastus ja rakenduspõhine digitaalse tunnuse salvestamine koondatakse ühtseks identiteedisüsteemiks, mida elanikud hakkavad kasutama korduvalt ja pika aja jooksul.
