Tom Parker | Reclaim The Net
WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) esitas oma plaanid ülemaailmsete vaktsiinipasside kohta rahvusvaheliste tervishoiueeskirjade (2005) muudatusettepanekutes – õiguslikult siduvates õigusaktides, mis seab 196 riigile mitmesuguseid tingimusi, kui WHO kehtestab teatavat tüüpi tervishoiualased hädaolukorrad.
Ajal, mil valitsused üle maailma lõpetavad oma vaktsiinipasside programme, püüab valimata Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) muuta Covidi ajastu järelevalvetehnoloogia alaliseks ja ülemaailmseks.
WHO esitas oma plaanid ülemaailmsete vaktsiinipasside kohta rahvusvahelise tervishoiu eeskirja (2005) muudatusettepanekutes – õiguslikult siduvas dokumendis, mis seab 196 riigile mitmesuguseid tingimusi, kui WHO kuulutab välja teatavat liiki tervishoiualased hädaolukorrad.
Liikumine nende rahvusvaheliste tervishoiueeskirjade muutmiseks algas eelmise aasta jaanuaris, kui Bideni administratsioon vaikselt suuremaid muudatusi nõudis. Pärast seda esialgset tõuget on teised liikmesriigid teinud oma muudatusettepanekuid ning muudatusettepanekute koguarv on praeguseks 307.
Need muudatusettepanekud annavad WHO-le uued volitused “potentsiaalsete” tervisehädaolukordade väljakuulutamiseks ja sisaldavad liikmesriikide kohustust tunnustada WHO-d kui “koordineerivat asutust” teatud tüüpi tervisehädaolukordade ajal.
Nad kirjeldavad ka seda, kuidas WHO kavatseb kasutada oma uusi volitusi ülemaailmsete vaktsiinipasside edendamiseks, kui ta kuulutab välja “potentsiaalsed või tegelikud” tervishoiualased hädaolukorrad.
IHRi praegune versioon võimaldab WHO-l anda soovitusi “kontrollimaks vaktsineerimistõendeid”, ” nõudmaks vaktsineerimist” ja “kahtlaste või haigestunud isikute kontaktide jälgimiseks”.
Kõnealused IHRi muudatusettepanekud laiendavad siiski oluliselt olemasolevaid soovitusi ja loovad raamistiku digitaalsete vaktsiinipasside ja muude digitaalsete jälgimisviiside jaoks.
Lisatud on uus tekst, mis võimaldab liikmesriikidel nõuda “dokumente, mis sisaldavad teavet laboritesti kohta digitaalsel või füüsilisel kujul” ja “teavet haiguse vastu vaktsineerimise kohta”.
Teine muudatus sätestab, et “dokumendid, mis sisaldavad teavet reisija sihtkoha kohta… tuleks esitada eelistatavalt digitaalsel kujul, kusjuures on alles jäänud ja paberkandja võimalus”, ning soovitab, et seda kasutatakse kontaktide jälgimiseks.
Üks muudatus sillutab teed “muud liiki tõenditele ja sertifikaatidele”, mida “võib kavandada Tervishoiuassamblee” (WHO otsustusorgan) ja mida kasutatakse selleks, et “tõendada omaniku staatust, et tal on vähenenud risk olla haiguse kandja”. Nende muude tõendite hulka kuuluvad testimissertifikaadid (mis tõendavad, et kedagi on haiguse suhtes testitud) ja tervenemissertifikaadid (mis tõendavad, et keegi on haigusest paranenud).
Need IHRi muudatusettepanekud ei nõua mitte ainult vaktsiinipasse, digitaalseid tõendeid ja digitaalseid sertifikaate, vaid ka seda, et “vaktsineerimissertifikaadid tuleks lugeda heakskiidetuks”, kui WHO on kuulutanud välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorra (PHEIC) ja “on olemas vabatahtliku vaktsineerimise stsenaarium, mille puhul kasutatakse tooteid, mis on veel uurimisfaasis või mille kättesaadavus on väga piiratud”.
Lisaks kohustavad nad digitaalsete tervishoiudokumentide kaudu “sisaldama vahendeid nende autentsuse kontrollimiseks ametliku veebilehe kaudu, näiteks QR-koodi abil”.
Kuid sellega kõik veel ei lõpe. Nendes muudatusettepanekutes sätestatakse ka “minimaalne” ja “maksimaalne” stsenaarium andmete kohta, mida tuleb koguda selle kavandatud vaktsiinipassi ja digitaalsete sertifikaatide süsteemi kaudu.
Minimaalselt soovib WHO, et vaktsiini-, testimis- ja taastamissertifikaadid sisaldaksid isiku nime, isikukoodi, passi numbrit, vaktsiini tüüpi, vaktsiinipartii numbrit, manustamiskuupäeva, manustamiskohta ja ametlikku templit.
Maksimaalse stsenaariumi puhul soovib WHO, et need digitaalsed sertifikaadid sisaldaksid kõiki minimaalse stsenaariumi andmeid, lisaks ka inimese vaktsineerimisajalugu ja QR-koodi, mis võimaldab inimese vaktsineerimisteavet otsida.
Need IHRi muudatusettepanekud on leidnud poliitilist vastuseisu, kuid WHO jätkab siiski oma plaanide elluviimist.
Hiljuti toimus WHO koosolek, kus WHO töörühm vaatas läbi IHRi muudatusettepanekud, leppis kokku järgmistes sammudes intensiivsemateks läbirääkimisteks ja kavandas oma järgmist koosolekut, mis toimub 17. aprillist kuni 20. aprillini. Esialgse ajakava kohaselt peaksid muudatused valmima 2024. aasta maiks.
WHO kavatseb need muudatusettepanekud vastu võtta WHO põhikirja artikli 21 alusel. Kui muudatused lõplikult vormistatakse, antakse liikmesriikidele “nõuetekohane teade” ja neil on kuus kuud aega, et need enne jõustumist tagasi lükata.
WHO põhikirjas ei ole kirjas, kui palju hääli on vaja määruste muutmiseks, kuid välis- ja julgeolekupoliitika alaseid juhiseid andva uurimisinstituudi SWP Berlin andmetel on WHO määruste hääletuskünnis madalam kui konventsioonidel (mis vajavad kahekolmandikulise häälteenamusega hääletamist).
Kui muudatusettepanekud jõuavad sellesse etappi, hääletavad selle üle diplomaadid, kes on ametisse nimetatud, mitte valitud ning see protsess on vastuolus tavapärase demokraatliku õigusloomeprotsessiga, kus valitud ametnikud hääletavad oma valijaid puudutavate seaduste üle.
WHO oli koronaviiruse pandeemia ajal vaktsiinipassi suur fänn ja on alates 2022. aasta algusest töötanud ülemaailmse vaktsiinipassi süsteemi kallal. Siiski ei püütud nende varasemate jõupingutuste käigus võtta rahvusvahelise õiguse kaudu kasutusele globaalset vaktsiinipassi.
Lisaks ülemaailmsete vaktsiinipasside edendamisele annavad need IHRi kavandatud muudatused WHO-le ka suuremaid volitusi, et suunata sisu, mida ta peab “väär-” ja “desinformatsiooniks”, ning suuremaid järelevalvevolitusi.
IHR on vaid üks osa WHO kahest võimuhaaramisest. Valimata ülemaailmne terviseagentuur surub läbi ka oma rahvusvahelise pandeemiatealase lepingu eelnõu, mille eesmärk on lõpuni jõuda 2024. aasta mais – samal kuul, mil peaks valmima ka IHRi kavandatavad muudatused.
Nagu IHR, annab ka see pandeemialeping WHO-le uued õiguslikult siduvad volitused, et võtta sihikule väär- ja desinformatsioon ning tugevdada oma järelevalvesüsteeme.
