Kelen McBreen | Infowars
Yuval Noah Harari, üks Maailma Majandusfoorumi tippnõustajatest ja grupi asutaja Klaus Schwabi lähedane sõber, on oma väljaütlemistega taas avalikkuse tähelepanu teeninud.
Eelmisel nädalal The Ted Audio Collective podcastis rääkides kirjeldas Harari, milline tulevik on inimkonnal Suure lähtestamise järgses maailmas.
Intervjuu Harariga viis läbi Ted Talksi juht Chris Anderson.
Rääkides sellest, kuhu inimkond 21. sajandil suundub, ütles MMF-i nõustaja, et suundume maailma, kus tänu tehisintellektile ja muudele tehnoloogiatele ei ole inimesed enam osa tulevikust.
Arutledes selle üle, miks inimesed üle maailma on pettunud praeguses poliitilises, sotsiaalses ja majanduslikus kliimas, pakkus Harari välja, et see võib tekkida arusaamisest, et tulevik ei vaja neid.
„Üks asi mida inimesed on hakanud mõistma — ja neil on õigus kui nad arvavad, et ‘Tulevik ei vaja mind. Kõik need targad inimesed Californias, New Yorgis ja Pekingis planeerivad seda hämmastavat tulevikku koos tehisintellekti, biotehnika, globaalse ühenduvusega ja mille kõigega veel ning nad ei vaja mind. Kui nad on kenad, siis ehk pudeneb ka mulle midagi, ehk natuke kodanikupalka.’ Kuid psühholoogiliselt on palju hullem tunda, et oled kasutu, kui tunda, et sind kasutatakse ära,” selgitas Harari.
Kirjeldades, mida 21. sajandi tehnoloogia inimkonnale tähendab, ütles globalistidest õppejõud ja autor Andersonile: „Me lihtsalt ei vaja valdavat enamust elanikkonnast, sest tulevik seisneb üha keerukama tehnoloogia arendamises, nagu tehisintellekt, biotehnika ja enamik inimesi ei panusta nendesse midagi. Kui siis võib-olla ainult nende enda andmed. Ja kui ka inimestest on mingisugust kasu, siis tehnoloogia areneb üha kiiremini ja võimaldab neid inimesi asendada.”
Järgmisena püüdis Anderson ette kujutada, mida inimesed võiksid oma tekkinud vaba ajaga peale hakata, kui enamik töid ja ülesandeid täidetakse robotite ja tehisintellekti abil, tuues esile idee, et inimesed võiksid selle asemel keskenduda asjadele, mis neile huvi pakuvad.
Harari nõustus, et “inimeste jaoks on palju uusi ja põnevaid töökohti”, kuid väitis, et enamik inimesi ei suuda nendel uutel töökohtadel töötada ja “jäävad maha”.
Et mõista kui jõhker oli Harari kommentaar küsis Anderson: “Niisiis püüdes siit ikkagi leida mingisugust lootusrikkamat külge… paljud neist robotite poolt üle võetud töökohtadest on tegelikult suhteliselt igavad ülesanded, mis ei sobi inimese olemusega.”
Püüdes leevendada meie tuleviku süngust, väitis Anderson, et „ei ole puudust asjadest”, mida inimesed saaksid teha, kui kõik töökohad on üle võetud.
„Inimesed saavad väga hästi hakkama sellega, et üksikud inimesed end üksildasena ei tunneks ja seda võib teha igaüks, märkis ta. “Kogukonnad on segaduses, kuid põhimõtteliselt võiks igaüks, kes seal elab, teha midagi, mis muudaks kogukonna paremaks. Nad võiksid aeda värvida, teha mõnda vabatahtliku tööd või mida iganes.”
Rääkides tuleviku vähenenud elanikkonnast, selgitas Harari, et esimene laine inimesi, kes muutuvad “kasututeks”, on need, kes elavad kolmanda maailma riikides nagu Honduras.
Sisuliselt, kui riikidele nagu Ameerika, muutub tehisintellekti kaudu kontrollitud mehitamata tööjõudu kasutades tööstuskaupade tootmine odavamaks, siis ei vaja nad enam odavat tööjõudu teistest riikidest.
Harari ütles, et ta võib ette kujutada kuidas “tehnoloogiahiiud Californias” aitavad varade ümberjaotamise teel “emasid Pennsylvanias”, kuid ta ei näe võimalust, et esimese maailma riigid aitaksid rahaliselt “Hondurase, Mehhiko või Brasiilia” vaeseid kodanikke.
Harari rääkis ka ühest oma lemmikteemast, võimalusest “häkkida” inimesi, et nad saaksid manipuleerida meie otsustega, ennustada meie valikuid ja meie eest otsuseid teha.
Ilmselt mõistnud, et globaalse eliidi düstoopiliste plaanide kohaselt kaotatakse peaaegu kogu inimkond, küsis Anderson: “Kas on olemas stsenaarium, milles me võiksime end sellesse loosse taas sisse kirjutada, kuna teada olevalt oleme me universumis ainukesed olendid, kes on võimelised kõige olulisemaks — st armastus, rõõm, loovus, selline rahutunne, millest te rääkisite?”
Harari ei vastanud sellele küsimusele otseselt ja hoiatas hoopis inimesi, et “käimas on võidujooks ja võistlus, et nii inimkonda üldiselt kui ka igasse inimesse konkreetselt sisse häkkida.”
“Teil tuleb vaeva näha, et oma konkurentidest ehk suurtest korporatsioonidest ja valitsustest, kes teisse sisse häkkida püüavad, ees püsida. Seega peate ennast paremini tundma õppima, sest nüüd eksisteerivad jõud, kes üritavad teid häkkida,” lisas ta.
Asjalik jutt, nii võibki minna – sellega tuleb arvestada.
Inimesed peavad hakkama kokku hoidma. Vaid üheskoos me saame selle peatada!