Tyler Durden | Zero Hedge

Ukraina valitsus avaldas nimekirja poliitikutest, akadeemikutest ja aktivistidest, kes väidetavalt levitavad “Vene propagandat”. Olukorra absurdsus seisneb selles, et nimekirjas on kõrged Ameerika ametnikud – isegi istuv USA senaator – ja Pulitzeri preemia võitnud ajakirjanik.

Valitsusega seotud agentuur nimega Ukraina desinformatsiooni vastu võitlemise keskus, avaldas selle kuu alguses nimed kelle hulka kuuluvad näiteks Prantsuse populistlik poliitiline juht Marine Le Pen ja isegi Itaalia kindral Leonardo Tricarico. Samuti on mustas nimekirjas USA vabariiklasest senaator Rand Paul, poliitik Tulsi Gabbard, sõjaväe analüütik Edward Luttwak, Chicago ülikooli professor ja rahvusvaheliste suhete teoreetik John Mearsheimer ja auhinnatud ajakirjanik Glenn Greenwald.

Mõned nimekirjas olevad, näiteks Edward Luttwak, on tegelikult isegi toetanud Ukraina sõjaväele Lääne relvade saatmist. Luttwaki puhul pidasid Ukraina ametnikud teda ilmselt “Venemaa-meelseks propagandistiks” pelgalt selle pärast, et ta pakkus välja kompromissi, mis võimaldaks Donetski ja Luhanski oblastis referendumid korraldada.

Unheardi andmetel ei ole nimekirja koostamise kriteeriume avalikustatud:

On ebaselge, mille alusel on nimekiri kokku pandud, kuid iga nime kõrval on loetletud “Venemeelsed” arvamused, mida isik propageerib. Näiteks Edward Luttwak sattus nimekirja kuna soovitas, et “Donetski ja Luhanski piirkondades tuleks korraldada referendumid”; Mearsheimer rikkumine seisnes selles, et tema sõnul “on NATO olnud Ukrainas alates 2014. aastast” ja et “NATO provotseeris Putinit.”

Seega jääb mulje, et kui keegi Ukraina valitsuse arvates oma väljaütlemistes natukenegi eksib, siis saab ta kohe “venemeelse” propagandisti sildi külge.

Pulitzeri preemia võitnud ajakirjanik Glen Greenwald kommenteeris Ukraina uut musta nimekirja järgnevalt: „Sõja pooldajad Läänes ja teised Lääne julgeolekuasutuste funktsionäärid on aastakümneid sama taktikat  kasutanud, et deemoniseerida kõiki, kes kahtlevad USA ja NATO välispoliitikas. Külma sõja algusest alates on teisitimõtlejaid süüdistatud “Vene propaganda” levitamises või muul viisil Kremli teenimises.”

Greenwald jätkas: “Ukrainlastel on absoluutne õigus järgida mis tahes sõja poliitikat nad soovivad. Aga kui nad hakkavad nõudma, et minu riik ja valitsus kasutaksid oma ressursse, et toita nende sõjajõupingutusi, siis on mul koos kõigi teiste ameeriklastega absoluutne õigus seada kahtluse alla see poliitika või juhtida tähelepanu selle ohtudele ja riskidele. Mind absoluutselt ei huvita Ukraina katsed meie riigis neid arutelusid peatada, püüdes määrida ajakirjanike ja poliitikute nimesid, kes kahtlevad USA/NATO poliitikas, neile Vene propagandistide silte külge kleepides. See taktika on samaaegselt ebaoluline kui ka odav, hale, ja diskrediteeritud.”

Huvitaval kombel on nimekirja jõudnud ka Ameerika majandusteadlane ja vasakpoolne professor Jeffrey Sachs ning seda eeldatavasti oma kriitika pärast USA välispoliitika suhtes ning nõudmise tõttu, et Ukraina sõda tuleb lõpetada läbirääkimiste laua taga. Endine ÜRO relvainspektor Scott Ritter on samuti selles pikas nimekirjas, mida saab näha siit.

NB: Vanglaplaneedi Ukraina konflikti teemalised kajastused lähtuvad ajakirjanduseetika koodeksi põhimõttest, et sõna peavad saama konflikti mõlemad pooled. Eesmärgiks on tuua välja ka see informatsioon, mida Eesti peavoolumeedia ei kajasta, et inimestel oleks võimalik materjale läbi töötades oma arvamus kujundada. Hetkel jätkub sama olukord, mis nn Covidi ajal, et meedia ja poliitikud ütlevad rahvale ette, kuidas õige mõelda on – see ei ole vaba ühiskonna tunnus. 

Vanglaplaneet on sõja vastu ja selle kiire lõppemise poolt, kuid konflikti pole võimalik deeskaleerida, kui inimestele söödetakse ette vaid ühe poole propagandat, mis on „õige“ ja teist poolt ei kuulata, sest nemad ainult „valetavad“. Selliselt käitudes pinged ainult suurenevad. Tuleb küsida, kellele on see kasulik, kui usume vaid ühe poole „tõde“ ja kas need „tõekuulutajad“ on kuidagiviisi tõestanud, et neile lähevad inimeste kannatused korda – või pigem vastupidi?