NATO ametlikest dokumentidest selgub, et sõjaline liit töötab välja uut nn kognitiivse sõja taktikat inimeste ajude kätte saamiseks, et muuta igaüks meist potentsiaalseks relvaks.
Vanglaplaneet toob teieni kaheksa osalise Ben Nortoni artikli, milles kirjeldatakse põhjalikult, et NATO ei tegele kognitiivsete relvade arendamisega mitte ainult kaitse, vaid ka ründe ja ühiskonna kahjustamise eesmärgil. Muu hulgas hoiatatakse organisatsiooni dokumentides, et ka vastane kasutab seda taktikat ja inimesed võivad enesele teadmata käituda vaenlase tahte järgi.
Eelmine osa: NATO teadlane kirjeldab kognitiivset sõjapidamist kui „aju kahjustamise viisi“
Uuringut, mille NATO innovatsioonikeskuse juht François du Cluzel 2020. aasta juunist novembrini läbi viis, sponsoreeris sõjalise kartelli NATO operatsioonide väejuhatus ja see avaldati 2021. aasta jaanuaris 45-leheküljelise aruandena.
See kõhedust tekitav dokument näitab, kuidas kaasaegne sõjapidamine on jõudnud omamoodi düstoopilisesse etappi, mida kunagi võis vaid ulmeks pidada.
Raportis rõhutatakse, et: „Sõja olemus on muutunud. Enamik praegustest konfliktidest jääb väljapoole traditsiooniliselt aktsepteeritud sõjapidamise definitsiooni, kuid esile on kerkinud uued sõjapidamise vormid, nagu kognitiivne sõda, samas kui sõja uueks valdkonnaks peetakse nüüd inimmõistust.”
NATO jaoks ei toimu kognitiivse sõjapidamise uurimine ainult kaitse, vaid ka ründe eesmärgil.
Raportis tuuakse selgelt välja, et: „Vastaste kognitiivsete võimete kahjustamise suutlikkuse arendamine on hädavajalik. Teisisõnu peab NATO saama võimekuse kaitsta oma otsustusprotsessi ja häirida vastase oma.“
Nende kognitiivse sõjapidamise operatsioonide sihtmärgiks võib olla igaüks: „Iga kaasaegsete infotehnoloogiate kasutaja on potentsiaalne sihtmärk. See on suunatud kogu riigi inimkapitali vastu,“ lisatakse raportis kurjakuulutavalt.
„Lisaks sellele, et kognitiivset sõda on võimalik läbi viia sõjalise konflikti täiendusena, võib seda teha ka eraldi, ilma muid relvajõude kaasamata,“ jätkati uuringus. „Pealegi on kognitiivne sõjapidamine potentsiaalselt lõputu, kuna seda tüüpi konflikti puhul ei saa sõlmida rahulepingut ega alla anda.”
Nii nagu sellel uuel võitlusviisil ei ole geograafilisi piire, pole sel ka ajalisi piiranguid: „See lahinguväli on interneti kaudu globaalne. Sellel vallutusel pole algust, lõppu ega hingetõmbeaega – meie nutitelefonide märguanded saadavad meid kõikjal, 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas.”
NATO rahastatud uuringus märgitakse, et „mõned NATO riigid on juba mõistnud, et neuroteaduslikel meetoditel ja tehnoloogiatel on suur potentsiaal operatiivseks kasutamiseks mitmesugustes julgeoleku-, kaitse- ja luureettevõtetes“.
Sellest räägiti kui läbimurdest „neuroteaduslike meetodite ja tehnoloogiate“ osas ning öeldi, et „teadusuuringute tulemusi ja tooteid kasutatakse otseselt võitlejate tegevuse hõlbustamiseks, inimmasina-liideste integreerimiseks, et optimeerida poolautonoomsete sõidukite (nt droonide) lahinguvõimet, ning bioloogiliste ja keemiliste relvade (st neurorelvade) arendamiseks“.
Nagu aruandes rõhutati, on Pentagon üks peamisi institutsioone, mis seda uudset teadustööd edendab: „Kuigi mitmed riigid on jätkanud ja jätkavad praegu neuroteaduslikke teadusuuringuid ja arendustegevust sõjalistel eesmärkidel, on ehk kõige aktiivsemalt tegutsenud Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium – kõige tähelepanuväärsem ja kiiremini arenev teadus- ja arendustegevus, mida viivad läbi Defense Advanced Research Projects Agency (DARPA) ja Intelligence Advanced Research Projects Activity (IARPA).”
Uuringus märgiti, et neurotehnoloogiliste uuringute sõjaline kasutamine hõlmab luureandmete kogumist, väljaõpet, „võitlus- ja tugipersonali jõudluse ja vastupidavuse optimeerimist” ning muidugi „neuroteaduse ja neurotehnoloogia otsest relvastamist“.
NATO poolt rahastatud uuringus rõhutati selgelt, et see neuroteaduse ja tehnoloogia relvastus võib olla ja saab olema fataalne. Uuringutulemusi võib „kasutada agressiooni leevendamiseks ning seotuse või passiivsuse tunnetuste ja emotsioonide soodustamiseks; haigestumise, puude või kannatuste esile kutsumiseks ning võimalike vastaste “neutraliseerimiseks” või suremuse tekitamiseks“ ehk teisisõnu, inimeste sandistamiseks ja tapmiseks.
Aruandes tsiteeriti USA kindralmajor Robert H. Scales’i, kes võttis kokku NATO uue lahingufilosoofia: „Võitja selgitatakse välja pigem psühhokultuurilise kui geograafilise ülekaalu saavutamise kaudu.“
Kuna NATO arendab kognitiivse sõjapidamise taktikat „psühhokultuuri vallutamiseks“, kasutab ta üha enam relvana ka erinevaid teadusvaldkondi.
Uuringus räägiti „andmete ja humanitaarteaduste ristumiskohast“ ning rõhutati, et „sotsiaalteaduste ja süsteemitehnika kombinatsioon on võtmetähtsusega, et aidata sõjalistel analüütikutel luureandmete kogumist parandada.”
Uuringus tõdeti, et „Kui kineetiline jõud ei suuda vaenlast võita, siis psühholoogia ja sellega seotud käitumis- ja sotsiaalteadused täidavad selle tühimiku”.
“Sotsiaalteaduste kasutamine on kesksel kohal inimvaldkonna tegevuskava väljatöötamisel,“ jätkati aruandes. „See toetab lahinguoperatsioone, pakkudes potentsiaalseid tegevussuundi kogu ümbritsevale inimkeskkonnale, sealhulgas vaenlase vägedele, kuid määrab ka peamised inimlikud elemendid, nagu kognitiivne raskuskese ning soovitud käitumise kui lõppseisundi.”
Kognitiivsesse sõjapidamisse on kaasatud kõik akadeemilised teadusvaldkonnad, mitte ainult reaalteadused. „Sõjanduses on järjest rohkem tarvis antropoloogia, etnograafia, ajaloo, psühholoogia ja teiste valdkondade ekspertteadmisi, et need sõjaväega koos tööle panna,” seisab NATO rahastatud uuringus.
Aruanne lõpeb hirmuäratava tsitaadiga: „Tänapäeva edusammud nanotehnoloogias, biotehnoloogias, infotehnoloogias ja kognitiivsetes teadustes, mida toetab tehisintellekti, suurandmete ja tsivilisatsiooni digitaalse sõltuvuse pealtnäha peatamatu marss, on loonud palju pahaendelisema väljavaate: tekkitatud on viies kolonn, kus igaüks võib enesele teadmata, käituda just oma vastase plaanide järgi.”
„Kaasaegne sõjakontseptsioon ei ole seotud mitte relvade, vaid mõjuvõimuga,“ märgitakse raportis. „Pikaajaline võit sõltub üksnes võimest mõjutada või muuta kognitiivset valdkonda.”
NATO rahastatud uurimus lõpeb kokkuvõtliku lõiguga, mis teeb kahtlemata selgeks, et Lääne sõjalise liidu lõppeesmärk ei ole mitte ainult füüsiline kontroll planeedi üle, vaid ka kontroll inimeste mõttemaailma üle:
„Kognitiivne sõjapidamine võib olla see puuduv element, mis võimaldab üleminekut lahinguvälja sõjaliselt võidult püsivale poliitilisele edule. Inimvaldkond võib olla otsustavaks osaks, kus kõigi valdkondade operatsioonides edu saavutatakse. Viis esimest valdkonda võivad anda taktikalise ja operatiivse võidu; lõpliku ja täieliku võidu saab saavutada ainult inimvaldkond.”
Järgmine osa: Kanada erioperatsioonide ohvitser rõhutab kognitiivse sõjapidamise tähtsust
