Jamie White | Infowars
Uus-Meremaa tervishoiuministeerium (MOH) kinnitas, et COVID-19 patsientidele võidakse kohaldada abistatud enesetappu.
Lisaks maksab valitsus saareriigi populaarseima ajalehe Stuff andmetel arstidele umbes 1087 dollarit iga eutaniseeritud patsiendi eest.
Eutanaasiavastane rühmitus DefendNZ saatis eelmisel kuul ametliku teabenõude, milles paluti valitsusel selgitust uue eutanaasia seaduseelnõu (End of Life Choice Act ehk elu lõpetamise valiku seadus) kohta. Erilist tähelepanu pöörati osale, mis puudutab “raskes seisus haiglaravil olevaid” Covidi patsiente.
“Kas Covid-19-ga raskes seisus haiglaravil viibivale patsiendile võib seaduse alusel kohaldada abistatud enesetappu või eutanaasiat, kui tervishoiutöötajate hinnangul on tema eluaeg lühem kui 6 kuud?” küsis rühmitus.
MOH vastas 7. detsembril, et “Mõningatel juhtudel võib COVID-19-ga inimene olla abistatud enesetapu jaoks sobiv.”
Abistava surma puhul on olemas selged kõlblikkuse kriteeriumid. Nende hulka kuulub see, et inimesel peab olema surmav haigus, mis tõenäoliselt lõpetab tema elu kuue kuu jooksul.
Terminaalne haigus on enamasti pikaajaline haigus, mille ravi ei ole efektiivne. EOLC seadus sätestab, et kõlblikkuse määravad raviarst ja sõltumatu arst.
Kõlblikkus määratakse igal üksikjuhul eraldi; seetõttu ei saa ministeerium teha lõplikke avaldusi selle kohta, kes on abikõlblik. Mõnel juhul võib COVID-19-ga inimene olla abistatud suremise jaoks sobiv.
Uuest seaduseelnõust tulenevalt, innustab Uus-Meremaa valitsus arste 1000 dollari suuruse preemiaga iga eutaniseeritud patsiendi eest.
“Arstid saavad valitsuselt üle 1000 dollari iga eutanaasiasurma eest,” teatas Catholic Herald, lisades, et riigi 16 000 arstist on seda pakutud vaid 96 arstile ja 32 haiglast 31 on teatanud, et nad ei luba eutanaasiat.
Ühendkuningriigi meditsiiniprofessor Ilora Gillian Finlay ütles ajalehele Herald, et EOLCA reedab bioeetika aluspõhimõtteid.
“On veider, et riik, mis on püüdnud oma kodanikke kaitsta, sulgedes end täielikult viiruse hirmus, millest inimesed saavad täielikult paraneda, soovitab nüüd, et arstid peaksid neid patsiente tapma hakkama,” ütles Finlay. “See pöörab meditsiinieetika pea peale.”
“100 protsenti ei ole võimalik surma ette ennustada,” lisas ta. “Miks siis mitte toetada neid, kuni nad surevad, ja jätta uks lahti võimaluseks, et nad ikkagi kõigest hoolimata taastuvad täielikult?”
Samamoodi mõistis 2017. aastal eutanaasia hukka Ameerika arstide kolledž, väites, et “arsti abiga enesetapp ei ole teraapia ega lahendus elu lõpus tekkinud keerulistele küsimustele.”
Sisulise eetika, kliinilise praktika, poliitika ja muude probleemide põhjal ei toeta Ameerika arstide kolledž abistatud enesetapu legaliseerimist. See praktika on patsiendi ja arsti suhte olemust arvestades problemaatiline, mõjutab usaldust nii selle suhte kui ka elukutse vastu ning muudab põhjalikult arsti elukutse rolli ühiskonnas.
Lisaks on selles arutelus kaalul olevad põhimõtted aluseks ka meditsiini vastutusele muudes küsimustes ja arsti kohustusele osutada ravi, mis põhineb kliinilisel hinnangul, tõenditel ja eetikal. Kontroll inimese surma viisi ja ajastuse üle ei ole olnud ega tohiks olla meditsiini eesmärk. Kvaliteetse ravi, tõhusa suhtluse, kaastundliku toe ja õigete ressursside kaudu saavad arstid aga aidata patsientidel kontrollida paljusid aspekte, kuidas nad oma elu viimase osa elavad.
Alles hiljuti tuldi Šveitsis välja enesetapukabiiniga, eutanaasiaseadmega, millega on väidetavalt võimalik valutult surra.
Märkimisväärne ajastus.
Õnneks ei põhjusta Covidi kerge omikroni tüvi rasket haigestumist, mis võiks inimese 6 kuu jooksul tappa. Seega jääb eutanaasia mängust välja.
Tegelikult on üldine Covidi ellujäämismäär enamikus vanuserühmades, välja arvatud eakad, 99%.
Miks siis soovitatakse COVID-patsientide abistatud enesetappu?
