Pealinna teatel rääkis Mart Helme viimases poliitika õhtukoolis muu hulgas, et 1990-ndatel oli Eesti meedia kindlasti vabam kui praegu.
“Väljaandeid oli rohkem ja konkurentsi oli rohkem,” ütles Helme. “Meediaturule ei olnud sisenenud veel lääne peremehed, kes on terve rida telekanaleid ja ajalehti ära ostnud ning tasapisi dirigeerivad nende tonaalsust, et mis on poliitiliselt korrektne ja lubatud ning mis ei ole.
See toimub vaikselt kulisside taga. Töötasin pärast välisministeeriumist lahkumist lühikest aega Eesti Päevalehes. Nägin seal, kuidas asjad käivad. Kord kuus käis peremeeste esindaja kohal ja siis istuti peatoimetajaga paar tundi suletud uste taga. Kui esindaja oli lahkunud, hakkasid tulema peatoimetajalt soovitused, millest polnud võimalik keelduda – stiilis, et me peaksime rohkem üht asja kajastama ja las teise asjaga tegeleb keegi teine.
Nii vaikselt mõjutati, millise hinnangu annab leht mingitele sündmustele ja protsessidele. Mulle ei olnud selline asi vastuvõetav ja ma lahkusin lehest.”
Helme sõnul on Eesti meedia sattunud väga suletud seisu. “Meil on justnagu palju väljaandeid ja kanaleid, kuid erinevate kanalite uudised räägivad kõik sama enam-vähem samas tonaalsuses,” lausus Helme. “See on üsna masendav.”
Kui soovid, et teadlike inimeste arv kasvaks, siis Vanglaplaneedi toetamiseks on mitmeid põnevaid võimalusi.
Kas see on ka põhjus, miks meil ei kajastata Islandil toimuvat?