Loojate ajaveeb
3. november 2011
Viimastel kuudel on USAs ja kogu maailmas jõudu kogunud rahvaliikumine, mille eesmärgiks on oma kodumaa rikaste võimu alt tagasi võtta (tuntud ka nime all “Occupy Wall Street”). Euroopa keskseks finantsinstitutsiooniks on Euroopa Keskpank (EKP), mille eesmärgiks peaks olema saavutada kõrge tööhõive tase ning püsiv majanduskasv, kuid nagu ajalugu näitab, pole see olnud tegelikuks eesmärgiks.
Euroopa Keskpank on otseselt vastutav Eurotsooni majandusliku allakäigu eest. EKP ei teinud välja kinnisvaramullidest, kuigi info sellest oli olemas. EKP peamiseks kinnisideeks on olnud inflatsioonimäära hoidmine 2 protsendi lähedal. Majanduslanguse tekitanud kinnisvaramullide ignoreerimine Euroopa Keskpanga poolt oli kas põhjustatud ebakompetentsusest või finantseliidi sidemetest spekulantidega, kes teenisid kinnisvaramullide abil tohutuid summasid. Mõlemal juhul on tagajärjed eurooplastele rasked.
See on aga vaid väike osa EKP vigadest. Majanduslanguse korral on keskpanga ülesandeks elavdada majandust pankadevahelise intressimäära langetamise abil (Euribori alandamine), et väheneks töötus ja tekiks majanduskasv. USAs vähendati intressimäära nulli lähedale, Euroopas aga ei alandatud Euribori piisavalt (jäi üle 1%). Selline eurotsooni rahapoliitika on otseselt kaasa aidanud riigivõlgade suurenemisele, aeglustades riikide majanduskasvu ja suurendades riigivõlgade intressi.
Euroopa “kolmik” (EKP koos Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Valuutafondiga), on ära kasutanud iseenda poolt halva juhtimise tõttu tekitatud kriisi, et hävitada Euroopa tööliste poolt viimase neljakümne aasta jooksul saavutatud töötingimused. “Kolmik” on seda teinud tükkhaaval, nõudes hädas riikidele laenude andmiseks karmide eeltingimuste täitmist, mis iseenesest ei edenda majanduskasvu või -stabiilsust. Otse vastupidi, EKP poolt nõutud kokkuhoiupoliitika aeglustab majanduskasvu ja suurendab riigieelarvete puudujääke.
Ühes riigis läbiviidud kärped annavad tunda ka selle riigi kaubanduspartneritele. Teisisõnu, kui Hispaania ja Kreeka import väheneb, sest EKP on nõudnud riigieelarve kärpimist, tähendab see väiksemat eksporti Prantsusmaale ja Itaaliale. Selliselt jääb majanduskasv kesiseks ning kriis pikeneb.
Selle asemel, et julgustada poliitikat, mis edendab majanduskasvu ja suurendab tööhõivet, kasutab Euroopa “kolmik” olukorda ära, et läbi viia reformid, mis sisaldavad pensioniea tõstmist, miinimumpalkade vähendamist ja töölisi kaitsvate seaduste kaotamist. EKP on senini saanud oma tahtmise ja enamiku eurooplaste olukord on muutunud halvemaks. Euroopa ärieliit võib aga vaatamata sellele jääda rahule, sest kõrgem tööpuuduse tase ja nõrgem töötajate kaitse annavad tööandjatele suurema võimu töötajate üle.
On oluline, et Eurooplased tunnistaksid: EKP ei tööta neutraalse institutsioonina, mis püüab edendada majanduskasvu ja majanduslikku stabiilsust. See on rikaste inimeste huvide pealesurumine ülejäänud inimeste kahjuks. Praeguses olukorras on Euroopa Keskpangale antud võim kehtestada oma tahe demokraatlikult valitud valitsuste üle.
Euroopa Keskpank on seega ideaalne sihtmärk protestiaktsioonide korraldamiseks.
Artikkel on tõlgitud Dean Bakeri artikli “Occupy the European Central Bank” põhjal.
