Peeter Proos | Vanglaplaneet
Futuristi ja NaturalNewsi asutaja Mike Adamsi hinnangul võib tehisintellekti järgmine suur arenguetapp viia praegused energiakulukad, ränikiipidel ja hiiglaslikel andmekeskustel põhinevad süsteemid bioloogilise andmetöötluse suunas, kus inimese või teiste imetajate närvirakke kasutatakse koos AI-süsteemidega. Alex Jonesiga peetud intervjuus kirjeldas Adams võimalikku tulevikku, kus närvirakud, tehisintellekt ja robotkehad moodustavad ühe hübriidsüsteemi.
Adams lähtub inimese aju erakordselt suurest arvutusvõimest võrreldes selle energiakuluga. Tema sõnul võib bioloogilises närvikoes väga väikesele alale koonduda tohutu hulk neuroneid, samal ajal kui võrreldava keerukusega ülesannete lahendamiseks vajavad praegused AI-süsteemid suuri andmekeskusi, võimsat elektrivarustust ja jahutust.
„Emake loodus on kognitiivse tiheduse poolest palju tõhusam kui ükskõik milline andmekeskus,“ selgitas Adams.
Ta võrdles inimese aju energiatarvet tavapärase elektripirniga, rõhutades samas, et ei tea täpset võimsust. Tema jaoks oli oluline eelkõige energiakulu suurusjärk. Aju suudab suhteliselt vähese energiaga lahendada keerukaid ülesandeid, õppida, luua ja kohaneda, samal ajal kui ränil põhinevad süsteemid vajavad selleks palju rohkem energiat.
Adams seostas seda inimese evolutsioonilise vajadusega kanda aju pidevalt endaga kaasas. Andmekeskus võib olla tohutu, kuid inimese aju peab mahtuma kolju sisse ja töötama piiratud energiavaruga. Just seda bioloogilist tõhusust võivad tema arvates hakata ära kasutama ka AI arendajad.
### AI peab andmekeskusest välja pääsemiseks muutuma väiksemaks
Intervjuus kirjeldas Adams võimalust, mille järgi seisneb kõige võimsamate AI-süsteemide üks peamisi piiranguid selles, et need on füüsiliselt andmekeskustega seotud. Kui tehisintellekt peaks hakkama iseseisvalt tegutsema robotis, sõidukis või mõnes muus füüsilises süsteemis, peab sama arvutusvõime mahtuma palju väiksemasse ja energiatõhusamasse süsteemi.
Adams nimetas seda edge computing’uks ehk lokaalseks arvutuseks. Selle asemel, et kogu arvutustöö toimuks keskses andmekeskuses, töötab väiksem mudel otse telefonis, arvutis, sõidukis, robotis või mõnes muus füüsilises seadmes.
Tema hinnangul võiksid bioloogilised neuronid pakkuda lahendust, kui neid õnnestuks siduda tehisintellekti arvutussüsteemidega. Adams kirjeldas võimalikke tulevikusüsteeme, milles robotisse paigutatud närvirakke varustataks glükoosi, hapniku ja muude vajalike ainetega ning need töötaksid koos masina sensorite ja juhtimissüsteemidega.
Jones tõi välja Bloombergi, Reutersi ja Wiredi artiklites käsitletud laborites kasvatatud ajurakud ja ajuorganoidid ja väite, et närvirakkudel põhinev arvutus võib teatud ülesannetes olla ränikiipidest märksa energiatõhusam.
Adams läks selle mõttega veel kaugemale. Tema kirjeldatud tulevikus võiks keskne AI töötada endiselt suurtes andmekeskustes, kuid kasutada väljaspool neid paiknevaid bioloogilisi või bioloogilis-mehaanilisi süsteeme oma arvutusvõime laiendamiseks.
„Inimese neuroloogiat või üldisemalt imetajate neuroneid võiks keskne AI-superintellekt käsitleda edge computing’u seadmetena,“ ütles Adams.
Samuti rääkis Adams võimalikest poolbioloogilistest robotitest ja küborgidest, mille liikumist, nägemist ja muid funktsioone juhiks bioloogilise ja tehisliku arvutuse kombinatsioon.
### Piir inimese ja masina vahel
Kuigi Adams kasutab enda sõnul tehisintellekti iga päev, tõmbab ta terava piiri AI kasutamise ja inimese füüsilise muutmise vahele.
AI võib tema hinnangul olla erakordselt võimas tööriist, mis aitab inimesel senisest rohkem ära teha. Ta ise kasutab seda programmeerimisel, tehniliste probleemide lahendamisel ja projekteerimisel ning ka nõustajana. Sellises suhtes jääb tehisintellekt inimese väliseks abivahendiks.
Neuroimplantaadid muudaksid tema arvates olukorda aga põhimõtteliselt.
Adams ennustas, et inimesed, kelle aju on otse arvutisüsteemiga ühendatud, võivad saada kasutada midagi, mida ta nimetas „laiendatud tunnetuseks“. Osa mõttetööst, arvutustest ja infootsingust saaks toimuda väljaspool inimese enda aju ning tulemus jõuaks otse tema närvisüsteemi.
Selline inimene võiks tema sõnul olla teatud ülesannetes tavalisest inimesest märksa võimekam. Adamsi jaoks kaasneb sellega aga küsimus, kes kontrollib välist süsteemi, millega inimese aju ühendatakse.
„Millest nad selle eest loobuvad? Nad annavad osa kontrollist oma närvisüsteemi üle võimalikule välisele mõjutajale,“ ütles Adams.
Ta lisas, et ei laseks endale kunagi neuroimplantaati paigaldada, aga jätkab AI kasutamist „distantsilt“, näiteks teksti ja häälkäskluste kaudu.
Adamsi jaoks jooksebki piir just sealt. Ühel pool on AI kui inimese võimeid suurendav tööriist, teisel pool aga tehnoloogia, mis ühendab inimese närvisüsteemi otse välise tehisintellektiga ja võib muuta inimese enda suurema arvutus- ja juhtimissüsteemi osaks.
### AI investeerimismull ei tähenda tehnoloogia lõppu
Lisaks bioloogilisele andmetöötlusele rääkis Adams ka AI-sektori majanduslikust olukorrast. Tema hinnangul tuleb teha vahet investeerimismullil ja tehnoloogia tegelikul arengul.
„AI infrastruktuuri investeeringutes on mull, aga AI tehnoloogia arengus mulli ei ole,“ ütles Adams.
Ta võrdles olukorda 2000. aasta internetimulliga. Internetiettevõtete väärtused võisid toona tema sõnul olla täiesti ebarealistlikud, kuid see ei tähendanud, et internet või võrgutehnoloogia ise oleks kuhugi kadunud.
Sama võib tema hinnangul juhtuda tehisintellektiga. Ettevõtete väärtused võivad järsult langeda ja investeerimisbuum lõppeda, samal ajal kui mudelite tehniline võimekus jätkab kiiret arengut.
Ühe olulise arenguna tõi Adams esile DeepSeeki sparse attention’i ehk hõreda tähelepanu meetodi. Lihtsustatult tähendab see tema selgituse järgi, et väga suur mudel ei pea iga küsimuse lahendamisel töötlema võrdselt kõiki oma sisemisi seoseid. Ülesannet lahendades keskendub süsteem eelkõige neile seostele ja mudeli osadele, mida konkreetse vastuse leidmiseks vaja läheb ja see vähendab arvutamiseks vajalikku ressursikulu.
Teise arenguna tõi Adams esile järjest suuremad kontekstiaknad ehk tekstimahu, mida AI suudab ühe päringu käigus korraga arvesse võtta. Tema sõnul suudavad mõned mudelid töödelda juba umbes miljonit tokenit ehk teksti väikesteks osadeks jaotatud ühikut. Üks token võib vastata näiteks sõnale, sõnaosale või kirjavahemärgile. See tähendab, et kasutaja saab anda AI-le koos küsimusega väga suure hulga teksti ning mudel saab vastuse koostamisel lähtuda kogu sellest materjalist.
Adams rääkis ka väiksematest mudelitest, mida saab käitada kasutaja enda arvutis. Ta ütles, et kasutab DeepSeeki väiksemat mudelit kodusel riistvaral programmeerimiseks.
Tema hinnangul võib selle arengu üks tähtsamaid tulemusi olla AI detsentraliseerumine. Kui võimekas mudel töötab lokaalselt, ei sõltu kasutaja täielikult AI-teenuse pakkuja serveritest, lubadest ega piirangutest.
### „Üks insener teeb kümne inseneri töö“
Adams peab AI mõju tööturule väga suureks. Ta nõustus intervjuus Elon Muski prognoosiga, et suur osa praegustest töökohtadest võib lähiaastatel kaduda või põhjalikult muutuda.
Ta rõhutas, et räägib tulevikuprognoosist, kuid tõi näite juba toimuvast muutusest oma ettevõttes.
„Üks insener teeb praegu kümne inseneri töö,“ ütles Adams, lisades, et tema ettevõte ei ole selle tõttu insenere vallandanud. Küll aga on töötajate tootlikkus tema sõnul järsult kasvanud.
Tema sõnul suudab AI täita ka ülesandeid, mille jaoks oli varem vaja eraldi tarkvarasüsteeme ning statistikute, programmeerijate või analüütikute tööd. Näitena tõi ta laovarude ja tulevaste ostukoguste prognoosimise. Adamsi väitel võis sellise süsteemi tarkvaralitsents varem maksta umbes 100 000 dollarit aastas, samas kui AI saab vajalikud arvutused teha väga väikese kuluga.
Adamsi kirjeldatud muutus ei tähenda seega üksnes seda, et AI võib inimese tööd asendada. Sama oluline on võimalus, et üks inimene suudab AI abil teha varasemast mitu korda rohkem tööd.
### Pandora laeka teine pool
Intervjuu teises pooles nihkus tähelepanu AI kasutamisele bioloogias. Jones kirjeldas praegust tehnoloogilist arengut „Pandora laeka“ avanemisena ja „Atlantise hetkena“, mil inimese võime loodust muuta kasvab kiiremini kui tema valmisolek seda jõudu vastutustundlikult kasutada.
Tema käsitluses kohtuvad siin tehisintellekt, geneetika, sünteetiline bioloogia, robootika ja autonoomsed süsteemid.
Jones tõi esile AI kasutamise valkude ja bioloogiliste struktuuride uurimisel ning väitis, et tehisintellekti abil on loodud looduses mitteesinevaid bioloogilisi struktuure. Adams arendas seda mõtet edasi, rääkides AI võimalikust kasutamisest uute valgustruktuuride ja mRNA kaudu rakkudele antavate juhiste väljatöötamisel.
Jonesi ja Adamsi hinnangul seisneb peamine oht selles, et tehisintellekt võib anda inimesele senisest palju suurema võime bioloogilisi süsteeme analüüsida, kujundada ja muuta. Nende sõnul võib sama tehnoloogia kiirendada nii kasulikke teadusuuringuid kui ka ohtlikumaid bioloogilisi arendusi.
Näitena tõi Adams välja, et mRNA-süstide abil pannakse inimese rakud tootma kehale võõraid valgustruktuure ning nimetas seda tehnoloogiat bioloogiliseks relvaks. Adams rääkis ka niinimetatud shedding’ust ehk pärast süsti ühelt inimeselt teistele kanduvatest valgufragmentidest.
Adamsi sõnul võib COVID-19 mRNA-vaktsiinidega seotud ogavalk häirida DNA parandamise mehhanisme ning seostas seda viljakuse, DNA kahjustuste ja teiste terviseprobleemidega. Ta viitas korduvalt avaldatud ja eelretsenseeritud uuringutele, milles on leitud valgufragmente kuni 700 päeva pärast süsti ning täheldatud DNA kahjustuste parandamise võime vähenemist 85 kuni 90 protsendi võrra.
Adams kirjeldas võimalust kasutada AI-d uute valgustruktuuride ja geneetiliste juhiste kavandamiseks ning seejärel mRNA tehnoloogia kaudu inimkehasse viimiseks. Ta rääkis võimalusest kujundada väga ohtlikke bioloogilisi aineid ning tehisintellekti abil sellist uurimistööd märgatavalt kiirendada.
### Inimkonna „Atlantise hetk“
Jones kirjeldas seda arenguetappi „Atlantise hetkena“. Tema hinnangul on inimkond jõudmas punkti, kus tehnoloogilised süsteemid annavad inimesele üha suurema võime muuta elu ennast, kuid inimese psühholoogia ja moraalne otsustusvõime ei ole samas tempos arenenud.
Bioloogilise AI puhul puudutab see küsimus otseselt juba inimese enda keha.
Praegu on AI inimese jaoks enamasti väline süsteem. Inimene esitab küsimuse või annab ülesande, AI töötleb selle ning inimene otsustab, mida vastusega teha. Adamsi kirjeldatud hübriidsüsteemides hakkaks see piir aga hägustuma. Kõigepealt võidakse robotites ja muudes seadmetes hakata arvutamiseks kasutama bioloogilisi rakke. Järgmise sammuna võiksid neuroimplantaadid siduda inimese enda närvisüsteemi välise tehisintellektiga.
Adams peab esimest arengusuunda tehnoloogiliselt võimalikuks, kuid teist enda jaoks vastuvõetamatuks. Samas näeb ta mõlema arengusuuna taga sama vajadust: muuta AI praegusest väiksemaks, energiatõhusamaks ja füüsilise maailmaga tihedamalt seotuks.
Küsimus pole seega enam ainult selles, kui targaks tehisintellekt muutub, vaid selles, milline saab olema tuleviku AI füüsiline ülesehitus ning kus lõpeb masin ja algab inimene. Kas AI jääb inimese käsutuses olevaks tööriistaks või jõuab areng punkti, kus inimene ise muutub suurema tehisintellektil põhineva süsteemi üheks komponendiks?
