Allar Jõks
Postimees
10. mai 2010
Ühtse Eesti suurkogul esitatud kõnes leidis endine õiguskantsler Allar Jõks, et demokraatia tuleb piduritest vabaks lasta. Ühte hoides on kodanikel rohkem võimu, kui leidub Toompea kabinettides.
Üks tark mees on öelnud, et demokraatia tähendab õigust teha valesid valikuid. Täiendaksin, et mitte igavesti.
Poliitika on kunst. Kunst, see on ausus, loovus ja stiil. Kui palju seda Eesti riigijuhtimises on? Oleme üles ehitanud ühiskonna, kus hoolimist peetakse nõrkuseks, majanduskasvu eelistatakse sotsiaalsele turvalisusele ja uppuja päästmine on tema enda mure.
Eesti majandusvabadus on suur nagu ka erinevus sissetulekutes ja avalike teenuste kättesaadavuses. Enamik Eesti poliitikuid ei oska põhjendatult seletada Eesti ees seisvaid väljakutseid ega pakkuda lahendusi. Ühiskonna sotsiaalne analüüs on muutunud järjest erakondlikumaks, põhinedes usul, et lahendus, mis on parim erakonnale, on parim kõigile.
Võimetust või soovimatust riigi ees seisvate väljakutsete üle arutleda varjatakse teisitiarvajate halvustamise ja naeruvääristamisega. Nii on sõnavabadus varsti vaid vabadus sõnades ja enesetsensuuri kehtestanud kodanikud moodustanud hääletu enamuse. Valitsuse stabiilsust peetakse suurimaks väärtuseks. Seetõttu juhitakse riiki avaliku arvamuse uuringutele tuginedes. Tagajärjena on poliitikud võitjad ja riigimehed kaotajad. Ja olulisemad reformid on jäänud eelmisse sajandisse.
Poliitika ja ärihuvide põimumine on tugevam kui kunagi varem. Aastate eest ametikohustuste tõttu ühe erakonna juhi sünnipäeval osaledes olin erakonna toetajatest ja sõltlastest külalisi silmitsedes hämmastunud, et neist veel nii paljud vabaduses viibisid. Kui Eesti riik ei taha kontrollida oma erakondi, siis riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima mõne teise riigi erakonnad.
Vabariigi valitsuse istungitel olen aastate jooksul imestanud, kuidas üks ja sama erakond entusiastlikult õigustas nii Eesti Raudtee erastamist kui ka taasriigistamist. Isegi advokaadibüroos töötades on raske nii silmakirjalik olla! Ja olgu lisatud, et taasriigistamisest ei võitnud riik ja kuuldavasti jäi oma tasust ilma ka erakond.
Kui üks poliitiline jõud saab tänu suuremale rahakotile tõe monopoli, on parlamentaarne demokraatia sisuliselt läbi. Enamuse võimu koondumine erakonna siseringi võib kujuneda ohuks põhiseadusriigile ja piduriks demokraatiale. Seepärast tuleks vältida Eesti muutumist kaheparteiliseks.
Arvestades valijate hulka, kes ei suuda või ei soovi leida seost põhjuse ja tagajärje vahel, on see oht üha ilmsem. Neetult paljud valijad usuvad, et tulumaksu vähendades on võimalik üles ehitada hoolivamat riiki. Teist sama palju arvab, et Kreeka finantskultuuri viljelemine Eestis võiks olla elujõuline.
Öeldakse, et tarkus tuleb põgenevate päevade kannul nagu karm karjane. Mida teha, et me ei peaks iga valimise järel küsima: kas me sellist Eestit siis tahtsimegi? Riigikogu liikmete palga vähendamine või valimissüsteemi muutmine ei too Toompeale paremaid otsustajaid. Võimu kvaliteet sõltub sellest, kui teadlik on valija. Teisisõnu, vali õige erakond.
Poliitiline süsteem eeldab aga toimimiseks koalitsioone ja kompromisse. Seetõttu kaotab tähenduse, mis valik tehakse valimiskasti juures. Võimukanali teises otsas on ju ikka ühed ja samad näod.
Mida vastata inimesele, kes pettununa ei oska enam kellegi vahel valida? Mu ema annab näiteks järjekindlalt hääle erakonnale, kes kindlasti võimule ei saa. Ühest küljest on see justkui halastusakt või halastusseks, kui eraeluga võrdlus tuua. Teiselt poolt on selle taga pragmaatiline kaalutlus, sest selline erakond ei saa ka võimu reostada.
Ajad on sellised, nagu meie neid teeme, ja kui ei tee meie, siis teevad teised. Muutusteks peame sõnadelt minema tegudele. Ma tahan, et Eestis ei oleks võimalik enam seadusi osta ja et parlament tegeleks innustunult ka nende seadustega, mis tema enda tegevusele piirid ja raamid seab.
Ma ei taha loovutada Eestit professionaalsetele poliitikutele. Neile, kes kuulavad, aga ei kuule. Neile, kes õigetele otsustele eelistavad kasulikke otsuseid. Ja ma tahan, et mu emal oleks, keda valida! Ja mitte ainult temal. Seetõttu vajab Eesti uut jõudu!
Ekslik on arvata, et mis meist ikka oleneb. Ühte hoides on meil rohkem võimu kui Toompea kabinettides. Kättevõidetud vabadus kohustab meid mõtlema oma peaga ja tundma oma südamega.
Ma tahan, et kümne kuu pärast oleks oma valik ka neil ligi 40 protsendil valijatest, kes 2007. aastal koju jäid. Saku suurhallis on täna palju neid, kes on valmis tõstma ideaalid kõrgemale pragmaatilistest kaalutlustest ja südametunnistuse kõrgemale kohanemisvõimest. Lihtsamalt öeldes: kellel on süda õiges kohas. Demonteerime üheskoos demokraatia pidurid. Vastasel juhul muutume kaasvastutajateks, et selline ühiskond sai tekkida.
