Laura Raus
E24
11. november 2009
Erakonna Eestimaa Rohelised eestkõneleja Marek Strandbergi arvates tekitaks CO2 kvootide jagamine eraisikutele juurde õiglust ning elavdaks majandust.
Briti keskkonnaamet tegi sel nädalal ettepaneku määrata igaühele CO2 kvoot, mis kahaneb süsinikuintensiivsete toodete ostmisel ning mille ületamisel saab seda teistelt inimestelt juurde osta.
Erakond Eestimaa Rohelised pakkus sarnase süsteemi välja oma 2007. aasta riigikogu valimiste programmi osana. «Meie idee oli selles, et riigile kuuluv CO2 kvoot jagatakse tonnidena inimeste kontodele ja on inimese enda asi, kas ta seda kvooti müües saab raha ja ostab selle eest kallinevat põlevkivielektrit või teeb oma valiku taastuvenergia kasuks,» selgitas Strandberg.
«Selline ressursiväärtpaberi mehhanism tekitaks juurde sotsiaalset keskkonnaalast õiglust. Iga elanik oleks mingis osas selle loodusressursi omanik, millest tema heaolu sõltub,» arvas ta. Lisaks elavdaks selline süsteem Strandbergi hinnangul majandust. «Summa millest räägime, on tagasihoidliku hinnangu kohaselt täna Eestis 3-5 miljardit krooni aastas ehk iga kodaniku kohta ligi 5000 krooni. Kujutagem ette, milliseid muutusi võiks majanduses tekitada olukord, kui inimestel ühtäkki, /…/, tekib võimalus iga pere kohta 15-20 000 krooni aastas panustada mingisse valikusse, näiteks kas koolitada lapsi või osta kallist põlevkivielektrit. Ma arvan, et see elavdaks majandust märkimisväärselt.»
«Süsiniku- või ressursiväärpaberi puhul saab valitsus rakendada väga huvitavaid meetmeid,» rääkis Strandberg. «Esiteks saab ta nende väärpaberite emiteerijana välistada kõikvõimalikud kummalised spekulatsioonid, öeldes milline on nende väärtpaberite tsirkuleerimise tee. Teiseks saab valitsus, juhul kui inimeste käes on süsinikuväärtpaberid, /…/, pakkuda kõikvõimalikke tehinguid. Näiteks tehingut, et kui müüte endale kuuluvad CO2 väärtpaberid juba ette valitsusele, siis valitsus annab teile maksusoodustusi või abirahasid selleks, et renoveerida oma hoonet energiasäästlikuks.»
Sarnane süsteem võiks Strandbergi arvates kehtida kõigis maailma riikides. Kuidas sel juhul võiks toimuda CO2 kvootide rahvusvaheline kaubandus, ei osanud ta täpselt öelda. Esimese mõttena tuleb pähe, et süsiniku väärtpaber võiks olla nagu rahvusvaluuta ja teatud konverteerimiskursiga ühest riigist teise viidav, lausus Strandberg. «Me võime rääkida ka sellest, et see võiks olla Euroopa Liidu ühispoliitika küsimus. Euroopa ressursiväärtpaber võiks ringelda moel, nagu ringleb paljudes riikides euro.»
Kehtiv CO2 kaubandus puudulik
Strandberg nõustub keskkonnaühenduste võrgustiku Friends of The Earth seisukohaga, et praegu kehtival CO2 kaubandusel on rida puudusi. Ta tõi esile probleemi, et selle kaubandusega üritatakse kanda n-ö raiskavat tootmist maadesse, kus loomuomaselt CO2 kvoot on täitmata. Strandbergi sõnul on põhjendatud ka Friends of The Earthi väited, et CO2 kaubandus võib valla päästa uue finantskriisi.
«Finantskriis tekkis põhimõtteliselt põhjusel, et kõikvõimalikke segase tähendusega väärtpabereid oli turul väga palju ja keegi ei saanud enam aru, mida see tähendab. Samasugune mehhanism võib toimuda ka kliimakaubanduses, kui see läheb liiga keeruliseks oma tähenduses,» rääkis ta. «Finantskriisi üheks tekkepõhjuseks oli ka asjaolu, et meelevaldselt tekitatud raha hulk oli maailmas läinud väga suureks. Meil on 1971. aastast kehtimas rahasüsteem, kus rahal ei ole tagatist. CO2 kaubanduse puhul on sama lugu, et kui selle alus ehk n-ö kliimat mõjutava või tasakaalustava CO2 hulk võib kuidagi riikidevahelistes lepingutes või muudes administratiivsetes protsessides muutuda meelevaldselt, siis oht sellele, millele Friends of The Earth viitab, on täitsa olemas.»
«Uus ettevõtja, kes turule tuleb, tal on väga raske osa saada sellest toetusmehhanismist, juhul kui ta panustab täie määral süsinikuvabale energiatootmisele,» tõi Strandberg esile veel ühe kehtiva süsteemi puuduse.
Otsene maksustamine poleks lahendus
Siiski ei toeta ta Friends of The Earthi ettepanekut asendada CO2 kvoodid emissioonide otsese maksustamisega. «Kui riik asub maksustama CO2 emissiooni, siis mingil hetkel muutub see maksuvoog täiesti normaalseks n-ö asjaajamise osaks ja siis käivituvad varjatud mehhanism selle jaoks, et see maksuvoog ära ei kaoks,» rääkis Strandberg, kuidas maks võib mingil hetkel hakata takistama emissioonide vähendamist.
«Nii näiteks Rootsis on kõvasti üle kümne aasta kehtinud väga kõrge CO2 maks soojuse tootmisel fossiilsetest kütusest. Jõutud on sellise tasakaaluni, kus märkimisväärne osa soojusest toodetakse nii tööstuse kui eratarbijate poolt biokütusest, aga jätkuvalt ka gaasist ja masuudist, sest süsteem on harjunud sellega, et gaasi ja masuudi kasutamise pealt tulev maksutulu peaks olemas olema,» selgitas ta. «Selline maksustamise või karistamise mehhanism jõuab mingi oma tasakaaluni ja kahjuks ei arene sealt edasi.»
