Ken Macon | Reclaim The Net
Alates 7. juulist peab igas Euroopa Liidus müüdavas uues sõiduautos ja kaubikus olema juhi poole suunatud infrapunakaamera, mis jälgib tema tähelepanu. Alates sellest kuupäevast ei tohi Euroopa Liidus enam müüa uut sõiduautot ega kaubikut, millel sellist juhti jälgivat kaamerasüsteemi ei ole. Kuna igal aastal jõuab Euroopa teedele kümneid miljoneid uusi sõidukeid, puudutab muudatus sisuliselt kogu uut automüüki. Meetme ametliku põhjendusena tuuakse esile liiklusohutuse parandamine.
Juhi tähelepanu jälgiv kaamerasüsteem põhineb tehnoloogial nimega Advanced Driver Distraction Warning ehk ADDW ning on osa Euroopa Liidu üldisest sõidukiohutuse määrusest. Esialgu muutus selle kasutamine kohustuslikuks uute sõidukimudelite puhul 2024. aasta juulis. Alates 7. juulist 2026 peab see süsteem aga olema paigaldatud igasse uude sõiduautosse ja kaubikusse, mis Euroopa Liidus müüki jõuab.
Süsteem analüüsib pidevalt juhi pilgu liikumist ja pea asendit, et hinnata, kas tema tähelepanu on sõiduteelt kõrvale kaldunud. Kui kiirusel 20 kuni 50 km/h viibib juhi pilk teest eemal üle kuue sekundi, käivitub automaatne hoiatus. Kiirustel üle 50 km/h väheneb lubatud aeg kolme ja poole sekundini. Juhti teavitatakse visuaalse hoiatusega, millele lisandub heli või vibratsioon. Kui süsteem leiab, et tähelepanu püsib endiselt hajevil, muutuvad hoiatused järjest tungivamaks.
Euroopa Komisjon põhjendab uue süsteemi kasutuselevõttu sooviga parandada liiklusohutust. Komisjoni hinnangul aitab kogu uus ohutuspakett vähendada 2038. aastaks liiklussurmade arvu enam kui 25 000 võrra ning hoida ära üle 140 000 raske vigastuse. Meetmed on osa Vision Zero programmist, mille eesmärk on kaotada Euroopa Liidu teedel liiklussurmad aastaks 2050. Uute nõuete jõustumisel rõhutas toonane siseturu volinik Thierry Breton, et Euroopa Liit on sõidukiohutuse valdkonnas maailmas juhtival kohal ning soovib kasutada uusi tehnoloogiaid teede turvalisemaks muutmiseks.
Sõltumata sellest, kuidas uut süsteemi avalikkusele põhjendatakse, tähendab see praktikas üht: edaspidi peab igas uues autos olema kogu sõidu ajal juhi poole suunatud kaamera. Sellest ei saa loobuda ega seda lisavarustusena valida, sest tegemist on kohustusliku nõudega, mis kehtib kõigile uutele sõidukitele.
Samas sisaldab määrus ka mitmeid piiranguid sellele, kuidas süsteem kogutud andmeid kasutada võib. Kaamerat ei tohi kasutada näotuvastuseks ega autos viibivate inimeste biomeetriliseks tuvastamiseks. Samuti peavad kõik süsteemi kogutavad andmed jääma sõidukisse ning neid ei tohi edastada kolmandatele osapooltele. Praktikas tähendab see, et süsteem võib jälgida juhi pilgu suunda ja tähelepanu, kuid ei tohi kindlaks teha tema isikut.
Praegused piirangud võivad küll jätta mulje, et juhi privaatsus on kaitstud, kuid sisuliselt on tegemist seadusega kehtestatud reeglitega, mida saab tulevikus muuta. Andmed võivad sattuda võõrastesse kätesse nii küberrünnakute kui ka tehniliste vigade tõttu ning seadusandjad võivad hiljem otsustada kaamera kasutusvõimalusi laiendada. Selleks ajaks on vajalik riistvara juba kõikidesse uutesse sõidukitesse paigaldatud. Kui kaamera ja seda juhtiv tarkvara on kord olemas, ei keskendu arutelu enam sellele, kas autosid on võimalik nende sõitjate jälgimiseks kasutada, vaid sellele, kui kaugele sellise jälgimisega tulevikus minna otsustatakse.
Küsimus ei ole selles, kas kiirusel 120 km/h telefoni kasutamine on ohtlik. Mure seisneb hoopis selles, et pidev jälgimine muutub inimeste jaoks märkamatult uueks normaalsuseks. Tulevased autojuhid harjuvad mõttega, et nende nägu jälgiv kaamera on sama tavaline kui pidevalt võrku ühendatud nutitelefon või kodu uksekellakaamera. Mida sagedamini inimesed sellise tehnoloogiaga kokku puutuvad, seda loomulikumaks nad seda peavad ning aja jooksul kaob ka vastuseis selle kasutamisele.
Selle tehnoloogia kasutuselevõtt tähendab ka lisakulu, mille maksab lõpuks kinni autoostja. Kaamerad, andmetöötluskiibid ja neid juhtiv tarkvara muudavad uute sõidukite tootmise kallimaks ning see kajastub paratamatult ka nende hinnas. Kuna Euroopa Liidu sõidukiohutuse nõudeid järgivad ka Šveits ja mitmed teised riigid, ulatub selle kohustusliku süsteemi mõju märksa kaugemale Euroopa Liidu piiridest.
