Tom Parker | Reclaim The Net
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) ei ole eriline sõnavabaduse austaja ning valmimas on üks organisatsiooni plaanidest – nn kava “väärinfo, desinformatsiooni, vihakõne ja häbimärgistamise” vastu võitlemiseks.
See valitsustevaheline organisatsioon, mis omab märkimisväärset mõju 193 liikmesriigi üle, avaldas hiljuti ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelise kohtumise poliitilise deklaratsiooni lõpliku eelnõu, mis käsitleb pandeemiate ennetamist, nendeks valmisolekut ja neile reageerimist.
Lõplik eelnõu sisaldab kokkuleppeid mitmete riigipeade ja valitsusjuhtidega seadusega kaitstud sõnavabaduse mahasurumiseks. Lisaks sisaldab see nende riigipeade ja valitsusjuhtide kinnitusi toetada kahte vahendit, mis annavad ÜRO Maailma Terviseorganisatsioonile (WHO) suuremad volitused “väärinfo” vastu võitlemiseks ja järelevalvevõrgustike väljaarendamiseks.
Need vahendid, rahvusvaheline pandeemialeppe ja rahvusvaheliste tervishoiueeskirjade (2005) muudatused, on olnud töös alates 2021. aastast ja vaatamata suurele vastuseisule on need ikkagi kavas lõpule viia 2024. aasta maiks.
Selle poliitilise deklaratsiooni lõplik eelnõu on välja töötatud ÜRO kõrgetasemelise pandeemiate ennetamise, nendeks valmisoleku ja neile reageerimise kohtumise jaoks, mis toimub 20. septembril 2023 New Yorgis. Selles eelnõus esitatud poliitiline deklaratsioon vormistatakse lõplikult sellel samal kohtumisel.
Kuigi ÜRO poliitilised deklaratsioonid ei ole tavaliselt õiguslikult siduvad, on neil siiski märkimisväärne õiguslik mõju. ÜRO sõnul esindavad deklaratsioonid “rahvusvaheliste õigusnormide dünaamilist arengut ja kajastavad riikide kohustust liikuda teatud suundades, järgides teatud põhimõtteid”.
Kavandatud sõnavabaduse mahasurumine on kirjeldatud selle poliitilise deklaratsiooni lõpliku eelnõu mitmes punktis.
Eelnõu punktis OP35 on kirjas, et riigipead ja valitsusjuhid lepivad kokku “võtta kasutusele meetmed, et võidelda ja tegeleda tervisega seotud valeinfo, desinformatsiooni, vihakõne ja häbimärgistamise negatiivsete mõjudega, eriti sotsiaalmeedia platvormidel” ning võidelda “vaktsiinidega seotud kõhkluste vastu pandeemiate ennetamise, nendeks valmisoleku ja neile reageerimise kontekstis”. Lisaks sisaldab punkt OP42 kokkulepet võidelda “valeinformatsiooni” vastu.
Punktis OP15 toetavad ÜRO liikmesriigid pandeemialepingut ning nõustuvad toetama valitsustevahelist läbirääkimisorganit (rühm, mis vastutab pandeemialepingu koostamise ja läbirääkimiste pidamise eest), et viia lõpule läbirääkimised “WHO konventsiooni, lepingu või muu rahvusvahelise dokumendi üle, mis käsitleb pandeemia ennetamist, valmisolekut ja reageerimist” (WHO pandeemialepingu täielik nimetus).
ÜRO liikmesriigid mitte ainult ei toeta selgesõnaliselt pandeemialepingut ja survestavad selle lõpuleviimist, vaid julgustavad ka valitsustevahelist läbirääkimisorganit (INB) seadma esikohale “võrdse kohtlemise vajadust”. Võrdsust sõnastavad selle pooldajad kui midagi, mis soodustab õiglust, kuid kriitikud on hoiatanud, et võrdõiguslikkuse poliitika võib viia eelarvamuste ja “radikaalse ideoloogia” sisendamiseni.
Rahvusvaheliste tervishoiueeskirjade (IHR) muudatuste heakskiitmine sisaldub lõpliku eelnõu punktis OP16. Selles lõigus julgustatakse nende muudatustega tegelevat töörühma jätkama oma tööd seoses kavandatud lõpliku valmimise kuupäevaga 2024. aasta mais.
See poliitiline deklaratsioon on üks paljudest viisidest, kuidas ÜRO püüab sõnavabadust maha suruda. Ainuüksi sel aastal on globalistlik organisatsioon alustanud “digitaalse armee” loomist, et võidelda “surmava desinformatsiooni” vastu, julgustanud inimesi üksteise järele nuhkima, et “vihakõne” välja juurida ning väitnud, et “desinformatsiooni” ja “vihakõne” tsenseerimine kaitseb “sõnavabadust”.
Samuti on ÜRO tsensuuri teemat arutanud mitmete valitsuste ja blokkidega. Täpsemalt on ta osalenud mitmel “desinformatsiooni teemalisel istungil” koos Ühendkuningriigi valitsusega ja pidanud läbirääkimisi Euroopa Liiduga selle üle, kuidas käsitleda “desinformatsiooni” digitaalsetel platvormidel.
