Raivo Paala
Eesti riigis armastatakse rääkida rohepöördest, kliimavastutusest ja ausast hinnastamisest. Jutt on ilus. Aga kui vaadata, kuidas koheldakse põlevkivi, siis tuleb välja vana tuttav Eesti värk: ühtedele reeglid, teistele erandid ehk klassikaline JOKK skeem.
Asi on lihtne ja räigelt ebaaus. Kui põlevkivist toodetakse elektrit, tuleb CO2 eest maksta täie rauaga. Kui samast põlevkivist tehakse õli, saab tootja (sh eraettevõte) tasuta kvoodi peale kauba. Ehk otse öeldes: kui toodad elektrit, saad vastu näppe; kui “tossad” õlitehases, siis riik ja Euroopa süsteem silitavad pead.
See ei ole lihtsalt tehniline nüanss. See on poliitiline valik. Ja väga kole valik.
Sama kivi, aga kaks nägu
Kõige jaburam ongi see, et jutt käib ühest ja samast toorainest — põlevkivist. Sama süsinik, sama “saaste”, sama keskkonnakahju. Aga niipea, kui ühest otsast tuleb välja elekter, öeldakse: maksa kinni. Kui teisest otsast tuleb välja põlevkiviõli, öeldakse aga: nojah, tööstus, keeruline olukord, võtke siis tasuta ühikuid ka.
Räägime ausalt: see ei ole mingi “turupõhine neutraalne süsteem”. See on viltune sotsialistlik plaanimajanduse ja hinnakomitee dotatsioonide süsteem. See on süsteem, mis sisuliselt ütleb, et elektri tootmine on patt, aga õli keetmine on kuidagi tööstuslikult soliidsem patt.
No kuulge. Inimene tänavalt saab ka aru, et siin on midagi väga mäda.
Elektrile täishind, õlile allahindlus
Elektritootmise puhul on Euroopa Liidu loogika karm: CO2 tuleb kinni maksta. Erand oli olemas artikli 10c kaudu ka Eestile, aga Eesti otsustas seda 2021–2030 perioodil mitte kasutada. Euroopa Komisjoni andmetel oli ka Eestil võimalik see tee valida, kuid Eesti jättis selle kasutamata ja suunas vastava mahu (17 583 702 tonni) oksjonile.
Tõlgime selle inimese keelde: Eesti oleks saanud elektritootmisele vajalikku soodustust hoida, aga ei hoidnud. Samal ajal jäi põlevkiviõli tootmine tasuta jaotuse süsteemi alla edasi tiksuma.
Ehk siis riik ütles sisuliselt nii: “Elektri eest maksad. Õli tootmist vaatame natuke leebemalt.”
Ja siis imestatakse, miks meil inimesed räägivad topeltstandarditest.
Kõige tähtsam kaup? Maksame surnuks
Nüüd jõuame asja tuumani. Elekter ei ole luksuskaup. Elekter ei ole mingi nišitoode. Elekter on asi, ilma milleta ei tööta mitte miski — kodud, haiglad, tootmine, side, transport, küte, kogu normaalne elu.
Põlevkiviõli? See on fossiilne vedelkütus, mida müüakse turule seal, kus hind on parasjagu parem. Eesti Energia ise on kirjeldanud, et põlevkiviõli hinnastust mõjutab maailmaturu kütteõli hind, ning 2023. aastal müüdi 468 tuhat tonni põlevkiviõli 153,6 miljoni euro eest.
Nii et vaatame nüüd otsa sellele absurdile: riik koormab karmimalt ressurssi, mida meil endal päriselt vaja on, kuid kohtleb leebemalt toodangut, mida aetakse nn erasektoris suuresti rahvusvahelise fossiilturu loogika järgi.
See on umbes sama tark poliitika nagu panna leivale kõrgem maks ja koogile soodustus, sest kooki on ekspordis mugavam müüa.
Varustuskindlus? Jutt ilus, teod vastupidised
Poliitikud räägivad kogu aeg varustuskindlusest. Aga kui tegudeni läheb, siis on pilt teine.
Eesti Energia 2023. aasta andmetel tootis kontsern 3,614 TWh elektrit, samal ajal kui Eesti elektritarbimine oli 8,1 TWh ja kogutoodang riigis 4,6 TWh. See tähendab, et Eesti sõltus endiselt märkimisväärselt impordist.
Teisisõnu: kodumaine juhitav elekter ei ole mingi nostalgiline ajast mahajäänud nohikute hobi. See on strateegiline valik. See on päris julgeolekurisk.
Aga mida tegi meie oma režiim? Elektritootmine muudeti nii kalliks, et see suruti turult välja, samal ajal kui õlitootmine jäi CO2-soodusrežiimi kaitse alla. Ning lõpuks pidi riik veel eraldi peale maksma, et vajalik reservvõimsus säiliks.
See on puhas Eesti poliitiline perpetuum mobile: esmalt tehakse rumal otsus, siis hakatakse selle otsuse tagajärgi maksumaksja rahaga leevendama ning lõpuks esitletakse seda kõike vastutustundliku kriisijuhtimisena.
Õlitehas ei ole mingi püha lehm
Põlevkiviõli kaitsjad armastavad väita, et õlitootmine “annab rohkem väärtust” ja “kasutab ressurssi targemalt”. Kõlab tähtsalt. Tegelikult on see jutt parimal juhul poolik ja halvimal juhul lihtsalt idiootlikult jabur.
Jah, õlist saab raha. Jah, tehased toodavad ka kõrvalsaadusi. Jah, erainvestor vaatab Excelit ja ütleb, et see haru on tasuvam. Aga küsimus ei ole ainult selles, mis on eraettevõttele kasulik. Küsimus on selles, mis on riigile mõistlik.
Riigile on elekter strateegiline. Õli on äri. Need ei ole sama kaaluga asjad.
Kui riik maksustab strateegilise kauba süsinikukuluga oimetuks, aga jagab ärilisele fossiilkütusele soodustusi, siis ei ole tegu targa majanduspoliitikaga. See on korrumpeerunud demokraatia majandusmudel kõige puhtamal kujul.
See ei ole kliimapoliitika, see on skeemitamine frakis ja kikilipsuga
Kõige naljakam või õigemini kõige masendavam on see, et sellist mudelit püütakse rahvale müüa kui ranget kliimapoliitikat. Et näete, elektritootmine peab maksma, järelikult oleme tõsised rohepöörajad. Ei ole.
Kui ühe ja sama põlevkivi puhul karistatakse üht väljundit karmilt ja teist koheldakse leebemalt, siis ei ole see põhimõttekindlus. See on skeemitamine. See on regulatiivne tsirkus, kus saastet ei vähendata ausalt, vaid suunatakse sinna, kus reeglid on mugavamad ja kasum suurem väljavalitutele, neile, kes on võimukoridorides piisavalt parketikõlbulikud.
Ja siis astub üles mõni Jürgen Ligi taoline tegelane ja seletab tähtsa näoga, et turg otsustas. Ei, kullakesed. Turg ei otsustanud midagi. Reeglid otsustasid. Ja reeglid olid ühele soodsamad kui teisele.
Kui juba saastamine, siis vähemalt ausalt
Tegelikult on siin ainult kaks ausat varianti.
Esimene variant: lõpetame põlevkivi erikohtlemise üldse ära. Kui on saastav, siis on saastav, nii elektris kui õlis. Mõlemad maksavad tegeliku hinna.
Teine variant: tunnistame ausalt, et me ei tee siin puhast kliimapoliitikat, vaid valime poliitiliselt, millist põlevkiviharu poputada.
Aga see praegune jama, kus erakätes õlitehas saab tasuta tossutada ja elektri tarbija maksab täiega, on kõige halvem võimalik lahendus. See on silmakirjalik, segane ja ühiskonna seisukohalt vale prioriteediga.
Põhiküsimus: kelle huve see teenib?
Ja siit jõuame kõige ebamugavama küsimuseni. Kelle huve selline süsteem tegelikult teenib?
Kas Eesti inimese huvi, kes tahab mõistliku hinnaga elektrit ja kindlust, et pirn põleb ka keerulisemal ajal?
Või fossiilse õlitootmise huvi, mis saab riigilt soodustust ja müüb toodangu sinna, kus hind parasjagu sobib?
Praegu paistab pilt üsna selge: rahvale räägitakse karmist kliimapoliitikast, aga väljavalitud huvigrupile tehakse tagatubades soodustusi. Rahvakeeli öeldes: ühelt nülitakse kümme nahka, teisele antakse veel suletekk ka peale.
Lõpetame selle poliitilise udujutu ära
Ei ole normaalne, et sama põlevkivi puhul on üks väljund justkui põrguvärav ja teine peaaegu tööstuspoliitiline paradiis.
Ei ole normaalne, et elekter, see päriselt vajalik kaup, saab karmima kohtlemise kui põlevkiviõli.
Ei ole normaalne, et seda kõike esitletakse avalikkusele tehnilise pisiasjana, kuigi tegu on väga selge poliitilise valikuga.
Ütleme siis otse välja: tasuta CO2 põlevkiviõlile ja täishind elektrile on mitte lihtsalt vastuolu, vaid häbematu topeltmoraal.
Ja mida kauem seda talutakse, seda vähem on põhjust uskuda juttu, et Eesti kliima- ja energiapoliitika lähtub põhimõttest. Praegu lähtub see liiga sageli sellest, kellele parajasti soodukat tehakse.
Aga lõppude lõpuks on see rahva enda valik. Kui me lihtsalt vaatame seda tuima näoga pealt ja lepime üksnes kirumisega, siis juhtub täpselt see, mis alati: loll ja tema raha valitakse, ning kõige krooniks saab ta veel kirikus ka peksa.
