Brandon Smith | Alt-Market.us
Inimkonna tehnoloogilise orjastamise kõige kõnekam tõsiasi on see, et see on võimatu ilma inimeste endi vabatahtliku osaluseta. Et tehnokraatia saaks edeneda, peavad inimesed ise selle oma ellu vastu võtma. Massid peavad uskuma — pimesi ja kõhklusteta — et ilma selleta pole tänapäeval võimalik hakkama saada või et algoritmide poolt juhitud autoritaarsus on lihtsalt “paratamatu”.
Näiteks tavaline Lääne heaoluriigis elav inimene tassib oma telefoni igale poole kaasa, ilma ühegi erandita. Paljude jaoks tähendab ilma telefonita olemine otsekui alasti, kaitsetut, ettevalmistamata ja justkui tsivilisatsioonist lahti ühendatud olekut. Mina kasvasin üles 1980ndatel ja tulime suurepäraselt toime ka ilma pidevalt vööl tuksuva seadmeta. Ja isegi nüüd keeldun ma seda endaga kaasas kandmast.
Miks? Esiteks peaks tänaseks olema enamikule inimestest selge (Edward Snowdeni paljastused eemaldasid igasuguse kahtluse), et mobiiltelefon on ideaalne tehnokraatlik seade. See jälgib sind mitmel tasandil — GPS-i, WiFi-ruuterite ja mobiilimastide triangulatsiooni abil saab sinu iga liigutust kaardistada. Lisaks suudab see salvestada sinu igapäevaseid mustreid, harjumusi, sõpru ning kohti, kus sa viibisid kuude või isegi aastate eest.
Lisaks on veel rakendustesse peidetud tagauksed, mis võimaldavad valitsustel ja korporatsioonidel pääseda ligi telefoni mikrofonile ja kaamerale ka siis, kui kasutaja arvab, et seade on välja lülitatud. Nii võivad sinu eraelu kõige intiimsemad detailid olla salvestatud ja kokku kogutud. Elame maailmas, kus tehnokraadid on privaatsuse “ammu surnuks” kuulutanud, kuid miks peaksime neid aitama, tassides kaasas seadet, mis kuulab iga sõna ja talletab iga liigutuse?
Globalistid tunnistavad üsna avalikult, et üleilmne jälgimine ja anonüümsuse kadumine põhineb vabatahtlikul osalusel. 2023. aasta Šveitsi teleintervjuus rääkis Maailma Majandusfoorumi endine juht Klaus Schwab oma nägemusest “uuest maailmast” ja ohvritest, mida inimesed peavad selle nimel tooma. Tähelepanuväärne on see, et ta ütleb: “TEIE peate leppima täieliku läbipaistvusega…”, mitte “MEIE peame leppima…”. Teisisõnu, tema tulevikuvisioonis ei kehti totaalne järelevalve eliidi enda kohta.
Michael F. Neidorff, Centene Corporationi (üks USA suurimaid tervisekindlustusettevõtteid) tollane juhatuse esimees ja tegevjuht, ütles 2017. aasta Davosi Maailma Majandusfoorumi arutelul, et “Mis siis, kui privaatsusest saab luksuskaup?”.
“Ühiskonnaelus osalemine tähendab paratamatult privaatsuse loovutamist. Suured andmed võivad olla tohutult kasulikud, kuid probleem tekib siis, kui neid anonüümseks ei muudeta …”
Globalistliku privaatsuse kadumise idee võtab veelgi selgemalt kuju Maailma Majandusfoorumi liikme Ida Aukeni essees “Tere tulemast aastasse 2030. Mul pole midagi, mul pole privaatsust ja elu pole kunagi olnud parem.” Tema kirjutis on klassikaline tehnokraatlik propagandalugu — samasugune nagu külma sõja algusaegade Nõukogude futuristide jutustused. Eliit meelitab avalikkust tehnokraatiasse lubadustega lõputust küllusest ja muretust elust. “Ühel päeval varsti…,” kuulutavad nad, “…kaob tööjõu vajadus, raha muutub üleliigseks ja rikkuse lõhe tasandub tänu meie tehnoloogiale.”
Teisisõnu, lubatakse sedasama vana muinasjuttu, et tööd pole enam vaja teha, vaba aega on kuhjaga ning eraomand muutub üleliigseks, sest kõik vajalik antakse niisama kätte. Paraku on hinnaks see, et sinu elu muutub võimurite jaoks läbipaistvaks raamatuks ja sinu toimetulek sõltub täielikult nende suvast. Teed ühe vale sammu ja nad võivad ühe nupuvajutusega kogu sinu senise elu kokku kukutada.
Iga tehnokraatia tugineb üha süvenevale sõltuvusele, aga ka teatud usule — usule sellesse, et tehnokraadid on sinust targemad ja soovivad sulle parimat. Enamikul inimestel pole sellist usku isegi kaasinimestesse, eriti mitte riigiametnikesse või korporatsioonide juhtidesse. Ometi näen ma murettekitavat suundumust: pimedat usaldust tehisintellekti vastu.
Lõppude lõpuks peetakse algoritme kõige objektiivsemaks allikaks, kas pole? Neil ju puuduvad emotsioonid — seega kuidas nad saaksid olla kallutatud?
Just see ongi suur pettus. Olen aastaid rõhutanud, et tehisintellekt on tohutult ülehinnatud. Selle käigus kulutatakse juba praegu meeletult elektrienergiat ja inimressurssi, ning veelgi rohkem on vaja, et need süsteemid saaksid edasi “areneda”. Ometi pole ükski tehisintellekt KUNAGI loonud midagi tõeliselt uut ilma ulatusliku inimliku juhendamiseta igal sammul. AI ei loo iseseisvalt ja ma kahtlen sügavalt, kas ta kunagi suudab.
Miks me siis uputame sellesse nii palju ressursse, kui tegu on sisuliselt vaid ülespuhutud otsingumootoriga? Ärge saage valesti aru — AI võib olla võimas tööriist arenduses. See lihtsustab uurimistööd ja kiirendab projekte, kuid ei ole intuitiivne ja eksib sageli.
Olen vahel kasutanud rakendusi nagu ChatGPT või Grok, et leida mõnd unustusse vajunud allikat või tsitaati, kuid selleks peab juba eelnevalt teadma, mida otsida. Ja isegi siis on iga rakendus mulle aeg-ajalt valetanud — pakkunud valeinfot või lisanud omal algatusel propagandat. (Grok tunnistab vähemalt ausalt, et võib olla kallutatud või eksida, kui ta on mööda pannud.)
Ent taas kord — tehisintellekt ei saa kedagi eksiteele viia, kui inimene ise ei lange illusiooni, et AI on eksimatu. Kahjuks on liiga paljud sellesse lõksu juba astunud. Näen pidevalt inimesi, kes tsiteerivad AI-d ilma allikaid kontrollimata, kasutades seda kui tõeallikat. Ja just seda globalistid tahavadki.
Kui enamik planeedi elanikke hakkab kasutama AI-d kui akadeemilist või filosoofilist lähtepunkti, on globalistid oma tahtmise saanud. Kõik hakkavad saama samu vastuseid — vastuseid, mille on programmeerinud need, kelle käes on võim. Ja isegi kui need vastused on valed, peetakse neid õigeks, sest kellelgi pole enam ligipääsu teistsugusele teabele.
Uurisin seda probleemi möödunud aastal artiklis “Kolm õõvastavat tagajärge tehisintellektist, millele sa võib-olla pole mõelnud.” Taas kord — orjastamine eeldab osalust. Inimlik mugavus kaldub AI-le justkui loa andma, et see võiks hakata meie eest otsustama.
Hiljuti vaatasin vestlust Elon Muskiga Saudi investeerimisfoorumil, mis on osa Saudi 2030 visioonist (sisuliselt samad inimesed, kes Dubai Maailmavalitsuse Tipkohtumisel) ning samuti tema hiljutisi kommentaare Tesla aktsionäride koosolekul. Musk väitis:
“Pikas plaanis võtab AI ohjad enda kätte, olgem ausad — mitte inimesed… Kui tehisintellekt ületab tohutult inimintellekti kogusumma, on raske ette kujutada, et ükski inimene jääks tegelikult juhtima. Peame vaid tagama, et AI oleks sõbralik…”
Ta kirjeldas ka üsna utoopilist nägemust lähikümnenditest — nagu futuristid ikka — ennustades maailma, kus tööd pole, nappust pole ja kaovad ka suurem osa tänastest inimlikest muredest. See meenutab hämmastavalt eliitide ja tööstusmagnatide lubadusi esimese tööstusrevolutsiooni ajal, mil prognoositi 15-tunnist töönädalat. Musk näeb ainsa erinevusena seda, et “sõbralikku” AI-d peaksid suunama libertaarid, mitte globalistide võimuambitsioonidest juhitud masinad.
Lõppkokkuvõttes saab AI “võimule” ainult siis, kui inimesed seda lubavad. Me võime kogu süsteemi soovi korral iga hetk välja lülitada. Igaüks võib juba praegu oma telefoni taskust võtta ja minema visata, vähendades hetkega oma digijälge ning muutes end võrreldes eilsega pea märkamatuks. Sama loogika kehtib ühiskonna tasandil: me võime AI-valitsemisele lihtsalt ei öelda. Küsimus on vaid selles, kas me seda teeme.
Võib-olla Musk tõepoolest usub AI kasutamisse ühiskonna hüvanguks. Kuid ei saa tähelepanuta jätta, et kollektivistlikku utoopiat müüakse alati lubadusega majanduslikust paradiisist. Muski maalitud mugav maailm ilmselt kunagi ei saabu. Pigem kukub süsteem enne kokku.
See tähendab, et tehnokraatiat küll üritatakse kehtestada, kuid see variseb kokku niipea, kui selgub, et AI pole mingi imevahend ja et selle pakutav kasu ei korva vabadusi, mida digitaalne vangla nõuab. Mugavus toimib rahustava uimastina ainult seni, kuni see ei too kaasa valu. Valu aga tekitab motivatsiooni — ja motivatsioon viib vastuhakuni.
Pealegi pole tänased energialahendused kaugeltki piisavad selleks, et toita sellist AI-buumi, nagu eliit unistab. Isegi Musk tunnistab, et energia on suurim kitsaskoht ning et tehisintellekti tuleviku tarbeks oleks vaja maailmas energiatoodangut kasvatada 50–100 protsenti. Mõned hinnangud räägivad koguni 300-protsendisest kasvuvajadusest.
Ühelgi suure rahvaarvuga riigil, sh Ameerika Ühendriikidel, pole isegi võrku, mis võimaldaks igal kodanikul omada ja kasutada elektriautot. Kujutlegem nüüd, kui palju energiat kuluks sellele, et miljonid ja miljonid AI-juhitavad robotid ja masinad võtaksid üle inimtöö?
Tavaline rohetehnoloogia ei suuda sellist koormust katta. See on lihtsalt liiga ebaefektiivne. Ainus, mis võiks ligilähedaseltki toimida, oleks tuumaenergia massiline laiendamine (või tuumasüntees, kui see kunagi töökindlalt tööle saadakse). Majanduslik hind oleks enneolematu — sadades triljonites. Ja selle energiavaru loomiseks vajaliku töö teeksid ikkagi inimesed, mis tähendaks rohkem vaeva, rohkem rahulolematust ja suuremat ühiskondliku murenemise ohtu.
Mul on futuristidega mitmeid erimeelsusi, kuid enim häirib mind nende kalduvus jätta tehnokraatlikes visioonides kõrvale inimfaktor. AI maailma “valitsema” ei hakka, sest see pole paratamatu. See eeldab inimeste vabatahtlikku allumist. Nii nagu kõik tehnokraatia osad põhinevad inimeste nõusolekul.
Ma ei väida, et peaksime tehnoloogiast loobuma. Oluline on, et tehnoloogia oleks meie teenistuses, mitte vastupidi. Meie kujundame tuleviku, mitte tehisintellekt. Tehnoloogia on kõrvaline ja lõpuks üsna tühine võrreldes inimkogemusega. Kui mõni tehnoloogiline vidin ei muuda meie elu tegelikult paremaks ja vabamaks, vaid muudab selle piinarikkamaks, siis on õigem lasta sellel tuha alla vajuda. Ja seda koos globalistlike institutsioonidega, mis nõuavad, et “me ei omaks midagi ja oleksime õnnelikud.”
