Zolta Győri | The European Conservative
Stockholmis toimunud Põhjamaade Nõukogu tippkohtumisel teatasid Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja Rootsi peaminister Ulf Kristersson, et Euroopa Liit ja Rootsi on valmis katma “kõik Ukraina majanduslikud vajadused – nii sõjalised kui ka eelarvelised – nii kaua, kui vaja.” Seda lubadust esitleti solidaarsuse märgina, kuid praktikas tähendab see, et ELi maksumaksjate arvelt hakatakse tasuma miljarditesse ulatuvat kulu.
Von der Leyen sõnul valmistab Brüssel juba ette Ukraina rahastamist järgnevateks aastateks. „Mul on väga hea meel ja olen tänulik, et Euroopa Ülemkogu on võtnud kohustuse katta Ukraina rahalised vajadused aastatel 2026 ja 2027. Nii sõjalised kui vajadusel ka eelarvelised,” ütles ta.
Komisjon soovib kasutada ka külmutatud Venemaa varasid tagatisena uute laenude võtmiseks Kiievile. Von der Leyen väitis, et tegemist on „juriidiliselt toimiva ettepanekuga. Mitte lihtsa, kuid siiski toimiva.” Idee on selles, et Ukraina maksab need laenud tagasi pärast seda, kui Venemaa on kandnud sõjakahjude hüvitised. Kui aga reparatsioone ei tule, jääb kogu koorem lõpuks Euroopa Liidu kodanike kanda. Hinnanguliselt ulatub kõne all olev summa umbes 100 miljardi euroni, mis tuleks sellisel juhul katta liikmesriikide riigieelarvetest ja seega maksumaksjatelt.
Kuigi mitmetes olulistes liikmesriikides – sealhulgas Saksamaal, Prantsusmaal ja Belgias, kus suurem osa Venemaa külmutatud varadest asub – on rahulolematus kasvamas, nimetas von der Leyen vastuseisu üksnes “tehnilisteks küsimusteks”. Kuid hiljutine Euroopa Ülemkogu kohtumine Brüsselis näitas, et plaan Venemaa varasid konfiskeerida ja ümber suunata on tekitanud sügavaid lõhesid.
Belgia tõkestas uue, 140 miljardi euro suuruse laenu eraldamise Kiievile, tuues põhjuseks “tohutud finants- ja õiguslikud riskid”. Belgia peaminister Bart De Wever hoiatas, et: “On täiesti mõistusevastane panna Belgia maksumaksjad vastutama, kui midagi valesti läheb,” kirjeldades mehhanismi kui sellist, mis võib õõnestada usaldust Euroopa finantssüsteemi vastu. Kuna suurem osa umbes 200 miljardist eurost Venemaa külmutatud varadest hoitakse Brüsselis Eurocleari juures, on nende kasutamine laenude tagatisena vallandanud tõsise diplomaatilise vastasseisu. Väliselt näidatava ühtsuse taga tunnistasid mitu diplomaati, et Belgia hoiak peegeldab üha laiemat muret liikmesriikides, kes kardavad kasvavat “Ukraina arvet” ega tea, kelle õlgadele see lõpuks jääb.
Stockholmis kõlanud suured lubadused võivad kõlada solidaarsusena, kuid Euroopa kodanike jaoks tähendavad need sootuks muud: lõputut rahalist kohustust, mis võib lõpuks panna Euroopa maksma sõja eest, mida ta ise ei alustanud.
Kuigi lubadusi esitleti ühtsuse märgina, tähendab see Euroopa kodanike jaoks tegelikult võimalikku pikaajalist rahalist koormat – olukorda, kus Euroopa tasub lõpuks sõja eest, mida ta ise ei alustanud.
