Andreas Wailzer | Lifesite
Tuhanded meeleavaldajad kogunesid Londonis, et avaldada vastuseisu Ühendkuningriigi valitsuse plaanile kehtestada kohustuslikud digitaalsed isikutunnistused.
Möödunud laupäeval marssisid meeleavaldajad läbi Londoni kesklinna, kandes plakateid sõnumitega „Ei digitaal-ID-le“, „Kui nõustud täna digitaal-ID-ga, nõustud homme sotsiaalse krediidiga“ ja „Kui oled kord skaneeritud, pole sa enam vaba“.
Meeleavaldused said alguse pärast seda, kui leiboristist peaminister Keir Starmer teatas valitsuse kavatsusest kehtestada kohustuslik digitaalne isikutunnistus nimega „BritCard“ kõigile, kes soovivad Ühendkuningriigis töötada. Plaan on pälvinud ulatuslikku vastuseisu üle riigi. Lisaks Londoni meeleavaldusele toimusid protestid ka mitmes teises linnas, vahendab LifeSiteNews. Valitsuse kavatsuse vastu on allkirja andnud ligi kolm miljonit inimest, kes leiavad, et „kedagi ei tohiks sundida liituma riigi kontrollitava ID-süsteemiga“, mida petitsioon kirjeldab kui „sammu massjälgimise ja digitaalse kontrolli suunas“.
Starmer ja tema valitsus kasutavad ettekäändena ebaseadusliku sisserände probleemi, mille tekkes nad on vähemalt osaliselt ise süüdi, et õigustada digitaalsete ID-de kohustuslikuks muutmist. Kriitikute sõnul on aga kogu skeemi tegelik eesmärk brittide ulatuslik jälgimine ja elanikkonna kontrolli alla seadmine.
Digitaalse ID süsteemi üheks suurimaks toetajaks on endise Briti peaministri Tony Blairi juhitud globalistlik valitsusväline organisatsioon „Tony Blair Institute for Global Change“.
Londoni meeleavalduse eesotsas oli endine konservatiivse partei parlamendisaadik Andrew Bridgen, kes heideti 2023. aastal parteist välja, kuna ta oli vastu COVID-i süstidele.
Kodanikuvabaduste ühenduse Big Brother Watch juht Silkie Carlo ütles ajalehele Daily Mail, et digitaalne ID „muutub kiiresti digitaalseks loaks, mida on vaja igapäevaelus osalemiseks“.
„Starmer on müünud oma orwelliliku digitaalse ID skeemi avalikkusele valega, et seda kasutatakse ainult ebaseadusliku töö takistamiseks, kuid nüüd tuleb üha selgemalt ilmsiks tõde, mida on püütud varjata,“ jätkas ta.
„Nüüd teame, et digitaalsed ID-kaardid võivad saada jälgimisühiskonna selgrooks ja neid hakatakse kasutama kõige jaoks – maksudest ja pensionidest kuni panganduse ja hariduseni.“
„Isegi laste lisamine sellesse üha laienevasse biomeetrilisse süsteemi on sünge ja põhjendamatu samm, mis tekitab külmavärinaid ning paneb küsima, milleks nad seda ID-d tulevikus tegelikult kasutada plaanivad.“
„Keegi pole selle poolt hääletanud ja miljoneid inimesi, kes on sellele vastu allkirja andnud, lihtsalt eiratakse,“ lõpetas Carlo.
BritCard salvestataks nutitelefoni ning see sisaldaks isikuandmeid nagu nimi, sünniaeg, elamisõigus, kodakondsus, foto ja võimalik, et ka muud tundlikku teavet. Väidetavalt kaalub valitsus digitaalse ID kasutuselevõttu ka lastele alates 13. eluaastast.
Konservatiivse Partei juht Kemi Badenoch nimetas ettepanekut „odavaks trikiks, mis ei peata paate“, viidates ebaseaduslike migrantide saabumisele üle La Manche’i väina, samal ajal kui Reform UK juht Nigel Farage ütles, et on sellele plaanile „kindlalt vastu“.
Farage on lubanud tühistada kõik tööpartei valitsuse loodud digitaalse ID süsteemi osad, kui temast saab Ühendkuningriigi järgmine peaminister.
„See ei muuda ebaseaduslikku sisserännet vähimalgi määral, kuid seda hakatakse kasutama meie kõigi kontrollimiseks ja karistamiseks,“ ütles Farage BritCardi kohta. „Riigil ei tohiks kunagi olla nii suurt võimu.“
Euroopa Liit on juba 2024. aastal vastu võtnud määruse nimega eIDAS 2.0, mis kohustab kõiki liikmesriike looma oma elanikele digitaalse identiteedi rahakoti („EU Digital Identity Wallet“) hiljemalt aastaks 2026. See rahakott ühendab inimese isikutunnistuse, juhiloa, haridustunnistused, maksud, terviseandmed ja muud isikuandmed ühte süsteemi, mida saab kasutada üle kogu Euroopa Liidu.
Tegemist on sarnase suunaga nagu Ühendkuningriigis plaanitav BritCard — mõlemal juhul räägitakse digitaalsest kontrollivõrgustikust, mille kaudu saab kodanikku tuvastada ja jälgida kõigis eluvaldkondades.
Eesti on olnud üks esimesi riike maailmas, kes lõi täielikult toimiva digitaalse isikutunnistuse süsteemi, millega saab allkirjastada dokumente, maksta makse, hääletada ja pääseda ligi pea kõigile avalikele teenustele.
Seda süsteemi on Euroopa Liidus korduvalt eeskujuks toodud ning nüüd on mitmed riigid, sealhulgas Ühendkuningriik, liikumas samas suunas, sidudes oma kodanikud üha enam tsentraliseeritud digitaalsetesse süsteemidesse.
Eesti kogemus näitab, et kui digitaalne ID muutub eluks hädavajalikuks, on sellest loobumine või süsteemist kõrvale jäämine praktiliselt võimatu — see tähendab de facto kohustuslikkust, isegi kui seadus seda otseselt ei nõua.
Kuigi Eesti ja Euroopa Liidu ametlikud seisukohad rõhutavad, et digitaalne ID kasutamine on “vabatahtlik”, on reaalsus teistsugune.
Ilma ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID-ta ei saa Eestis praktiliselt midagi teha: ei saa pangas arvet avada, dokumente allkirjastada, riigiametitega suhelda ega isegi hääletada.
Samasugune “vabatahtlik kohustus” ongi nüüd kujunemas ka Ühendkuningriigis, kus BritCardi esitletakse esmalt “illegaalse töö vastu võitlemise” meetmena, kuid tegelikult loob see mehhanismi kõigi elanike täielikuks tuvastamiseks ja jälgimiseks.
Kui Ühendkuningriigis on digitaalse ID plaanid vallandanud massilised protestid ja selle vastase petitsiooni on allkirjastanud ligi kolme miljoni inimest, siis Eestis ei ole digitaalse identiteedi teemal sisulist avalikku arutelu toimunud.
Ühiskonnas valitseb pigem vaikimisi nõusolek, mis põhineb usul, et süsteem on turvaline ja mugav. Samas tähendab see, et Eestis on digitaalse kontrolli mudel juba ellu viidud ilma vastupanuta, mis teeb meist Euroopa Liidu jaoks ideaalse katsepolügooni tulevase üleeuroopalise ID-rahakoti juurutamisel.
Seega võib öelda, et Eesti on BritCardi eelkäija — labor, kus testiti ära, kui kaugele saab riikliku digitaalse kontrolli süsteemi arendada nii, et kodanikud ise seda isegi ei märka.
