Cindy Harper | Reclaim The Net
Samal ajal kui Euroopa Liidu seadusandjad edendavad nn Chat Control 2.0 eelnõuga, mis kohustaks sõnumirakendusi kontrollima inimeste erasuhtlust, on Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen taas sattunud kriitika alla – seekord läbipaistvusreeglite eiramise eest, mis peaksid tagama ametnike vastutuse.
Kontrasti on raske märkamata jätta – samal ajal kui Euroopa kodanikele valmistatakse ette ulatuslikku järelevalvet, eirab von der Leyen ise läbipaistvusreegleid ja peab ametlikku suhtlust avalikkuse eest varjatult.
Viimane juhtum puudutab sõnumit, mille saatis Prantsusmaa president Emmanuel Macron 2024. aasta alguses – ajal, mil käimas olid poliitiliselt tundlikud kaubandusläbirääkimised Mercosuriga.
Macroni sõnum, mis saadeti rakenduse Signal kaudu, väljendas väidetavalt tõsiseid kahtlusi selle kaubanduslepingu suhtes.
Kui üks ajakirjanik taotles sõnumile juurdepääsu ELi läbipaistvusseaduste alusel, ignoreeris komisjon taotlust enam kui aasta. Seejärel väideti, et sõnumit ei ole võimalik kätte saada, kuna Signal kasutab „automaatkustutusega sõnumite” seadet, mis kustutab tekstid automaatselt pärast määratud aega.
See põhjendus ajendas Euroopa Ombudsmani Teresa Anjinhot alustama ametlikku uurimist. Tema büroo on palunud dokumente, mis selgitaksid komisjoni mobiilsuhtluse ja sõnumite säilitamise põhimõtteid, ning kavatseb kohtuda ametnikega, et täpsustada, kuidas taotlust tegelikult menetleti.
See pole esimene kord, kui von der Leyeni sõnumivahetus on küsimusi tekitanud. Nn „Pfizergate’i“ juhtumis kritiseeriti teda selle eest, et ta ei säilitanud vestlusi Pfizeri tegevjuhi Albert Bourlaga, mis puudutasid koroonavaktsiinide hankeläbirääkimisi.
Komisjon keeldus sõnumeid avalikustamast ning hiljem selgus, et need olid kustutatud. The New York Times viis asja kohtusse ja võitis ning Euroopa Üldkohus otsustas, et komisjon oli avalikkuse huvides olulise teabe ebaseaduslikult kinni pidanud.
Hoolimata varasematest skandaalidest pole olukord kuigivõrd muutunud. Komisjon väidab, et Macroni sõnumi taolised teated ei omanud halduslikku ega õiguslikku kaalu ning seetõttu ei olnud nende säilitamine vajalik.
Ametnikud on viidanud ka telefoni salvestusmahu ja turvalisuse kaalutlustele, põhjendades nendega isekustuvate sõnumite kasutamist. Need argumendid mõjuvad aga 2025. aastal üha nõrgemalt, eriti kui jutt käib riigipeadevahelisest suhtlusest.
Ajakirjanik, kes Macroni sõnumile juurdepääsu taotles, leiab, et selline kustutamispoliitika muudab pea võimatuks jälgida, kuidas kõrgeimal tasemel otsuseid tegelikult langetatakse.
Samal ajal kui komisjon väidab, et kodanike massiline sõnumite jälgimine on avaliku turvalisuse huvides hädavajalik, tegutseb komisjoni enda juhtkond ise täielikus varjus.