Globaalne eliit surub peale digiraha, et sularaha kõrvale tõrjuda

David James | Lifesite

Finantseliidi sõnavõtte tasub alati tähelepanelikult jälgida, sest harva räägitakse otse ja ausalt oma tegelikest kavatsustest. Nii ka Euroopa Keskpanga (EKP) presidendi Christine Lagarde’i puhul, kes teatas, et järgmisel kuul toimub Euroopa Parlamendis hääletus digitaalse euro loomise järgmise sammu üle. See tähendaks keskse digitaalvaluuta (CBDC) kehtestamist.

Keskpanga digitaalne valuuta on raha, mida emiteerib keskpank digitaalsel kujul, vastandina kommertspankade loodud digitaalsele krediidile, mis moodustab lääneriikides valdava osa rahasüsteemist. Lagarde väidab, et see toob eurooplastele rohkem vabadust ning et karta pole midagi.

Lagarde prognoosib, et digitaalne euro võiks käivituda umbes pooleteise aasta pärast. Eesmärk on, et 2030. aastaks oleks süsteem täielikult toimiv ning viiks Euroopa kooskõlla ÜRO Agenda 2030s kirjeldatud postkapitalistliku mudeliga.

Lagarde’i lubadused digitaalse euro eeliste kohta ei pea aga kriitikale vastu. Ta tunnistas, et inimeste suurim mure on privaatsuse kadumine, kuid väitis, et EKP uurib tehnoloogiat, mis pakkuvat kaitset. Samal ajal rõhutas ta, et just era­pangad rakendavad “järelevalvereegleid”, mille kaudu on neil juba juurdepääs tehinguandmetele. “Meie ei tunne andmete vastu huvi. Era­pangad tunnevad huvi,” lisas ta.

Lagarde väitis ka, et just “rahvas on nõudnud” üleminekut digitaalsele eurole. See jutt kõlab kahtlaselt. Ei Euroopa Komisjon ega EKP pole ju demokraatlikult valitud. Ja kui inimeste peamine mure CBDC puhul on privaatsus, siis miks peaksid nad seda eelistama sularahale, mis on järelevalve eest kaitstud? Digitaalne euro ei rahulda mingit seni täitmata vajadust – elektroonilised maksed ja krediit on juba ammu vabalt kättesaadavad.

EKP jutt on vastuoluline – ametlikult räägitakse digieurost kui sularaha täiendajast, tegelikult aga valmistutakse sularaha täielikuks kadumiseks.

Lagarde jättis samas selgelt mulje, et tegelik eesmärk on sularaha järkjärguline kaotamine. Tema sõnul saab Agenda 2030 ellu viia “üksnes sularahavabas majanduses.” Kuid miks peaks just sularaha takistama keskkonnapoliitika rakendamist? Sest digieuro on vajalik inimeste käitumise kontrollimiseks, sundides neid rohereegleid järgima.

Varasemad keskpankurite avaldused süvendavad kahtlusi veelgi. Juba 2021. aastal ütles Rahvusvaheliste Arvelduste Panga peadirektor Agustín Carstens: “Me ei tea, kes kasutab täna 100-dollarilist rahatähte või 1000-pesost kupüüri. Kuid CBDC puhul on kesk­pangale tagatud absoluutne kontroll reeglite ja määruste üle, mis määravad selle raha kasutamise tingimused – ning meil on ka tehnoloogia, et seda jõustada.”

Selle finantsilise jõudemonstratsiooni ettekäändeks on kliimamuutus ja surve saavutada “kliimaneutraalsus.” Euroopa digieuro ei tähenda aga, nagu Lagarde vihjab, mingit uut digirahanduse mehhanismi.

Nagu majandusteadlane Richard Werner rõhutab, ei ole digieuro mõeldud täitma mingit uut funktsiooni – elektroonilised maksevahendid, nagu krediit- ja deebetkaardid, on inimestele juba ammu igapäevased. Digieuro eripära ja samas ka probleem on selles, et see võib raputada kogu olemasolevat pangandussüsteemi, muutes senise rahaloome jaotuse ja rollid põhjalikult ümber.

CBDC-l, nagu ka sularahal, ei ole hetkel intressimäära. Miks peaksid inimesed seega edasi kasutama pankade või krediitkaardiettevõtete loodud krediiti – mis moodustab praegu üle 95 protsendi kogu rahapakkumisest – ja millelt tuleb maksta intresse? Uus-Meremaa Reservpank on isegi märkinud, et CBDC-del on potentsiaal era­panganduse täielikuks hävitamiseks.

[linked_featured link=”https://vastupanuliikumine.ee/15-minuti-vangla/”]

See probleem ei paista EKP-d aga kuigivõrd häirivat. Vastupidi – võimalik, et just olemasoleva pangandussüsteemi ümberkujundamine ongi nende tegelik eesmärk. Lagarde märkis, et “kliimareeglitest kinnipidamine” saab olema lahutamatu osa pangajärelevalvest, mitte eraldi algatus, “sest kliimamuutused kujutavad endast märkimisväärset ja reaalset finantsriski nii pankadele kui kogu finantssüsteemile.”

EKP järelevalve hakkab nõudma, et pangad põimiksid kliima- ja keskkonnariskide juhtimise oma olemasolevatesse riskijuhtimise protsessidesse. Eriti puudutab see uusi kohustuslikke üleminekukavasid, mida nimetatakse CRD VI nõueteks. Nii ei määratle Euroopa pangandust enam pelgalt kasumlikkus ja finantsstabiilsus, vaid üha enam ka kliimapoliitika.

EKP vastuolulised ja hägusad väited viitavad aga hoopis tumedamale eesmärgile. Werner hoiatab, et kui CBDC-d seotakse digitaalsete isikutunnistustega, “siis räägime ajaloo kõige totalitaarsemast kontrollisüsteemist … see annab võimule täieliku ülevaate igaühe tegevusest ja igast tehingust.”

“Jälgimine on vaid üks osa,” lisab Werner. “CBDC-d on programmeeritavad ja neid saab siduda suurandmete algoritmidega, mida müüakse meile kui tehisintellekti. See võimaldab kehtestada reegleid, kes mida, millal ja kus osta võib – ning seeläbi kontrollida kogu sinu liikumist. Diktatuuride ajaloos pole kunagi olnud nii võimsat kontrollivahendit.”

Ent EKP plaanis Euroopa rahanduse ümberkujundamiseks on üks tõsine nõrkus, mis võib kogu ettevõtmise nurjata. Nimelt puudub nii EL-il kui ka EKP-l tegelik keskne kontroll. Kui euro 1998. aastal loodi, oli Saksamaa liitumise eelduseks, et riigivõlga ei koondata ühtsesse süsteemi. Seetõttu määrab EKP küll ametlikult euroala intressimäärad, kuid võlg jääb iga riigi enda kanda ja nende intressimäärad erinevad üksteisest.

Seega on EKP vaid nime poolest keskpank, erinevalt USA Föderaalreservist või enamikust teiste riikide keskpankadest, kes haldavad ka oma valitsuse võlga. Euroopa riigil on alati võimalus Euroopa Liidust lahkuda ning hoolimata EKP ühtsest intressimäärast peab iga riik sisuliselt kujundama omaenda rahapoliitikat.

Digitaalse euro loomise surve näib olevat katse neid vastuolusid lahendada, kuid parimal juhul oleks see vaid ajutine lahendus, mis võib kergesti kokku variseda. Euroopa Liidu ja ühisraha lagunemine pole sugugi välistatud.

Samal ajal liiguvad Ameerika Ühendriigid vastupidises suunas. Juulis võttis esindajatekoda vastu seaduseelnõu nimega Anti-CBDC Surveillance State Act, mis keelab Föderaalreservil emiteerida ja pakkuda otse inimestele jaemüügil põhinevat digiraha.

Euroopa riikide võlaseis muutub aga üha kriitilisemaks, eriti Prantsusmaal, kus on isegi viidatud võimalusele pöörduda abi saamiseks Rahvusvahelise Valuutafondi poole. Probleemne on ka Itaalia, kelle riigivõlg ulatub 138 protsendini SKP-st. Lagarde loodab digitaalse euro kasutuselevõttu 2027. aastal ja täielikku rakendamist 2030. aastal. Kuid on kahtlane, kas eurotsoon ja seda juhtiv EKP üldse nii kaua vastu peavad.