Jonathon Van Maren | Lifesite
Värske ÜRO eriraportööri naistevastase vägivalla teemaline raporti mustand kinnitab seda, mille eest kriitikud on aastaid hoiatanud: maailmas toimub sihipärane püüdlus naiste ja tüdrukute olemuse hägustamiseks. Samuti tuuakse raportis välja, et soodüsfooria levib sotsiaalse mõjutuse kaudu.
Raport pealkirjaga „Soolisel kuuluvusel põhinev vägivald naiste ja tütarlaste vastu: uued suunad ja esilekerkivad probleemid” on koostatud Reem Alsalemi poolt, kes tegutseb ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Kantselei juures. Selles hoiatatakse, et transsooline ideoloogia kujutab endast naistele üha tõsisemat ohtu.
Alsalemi raport on oluline just seetõttu, et see pärineb ÜRO enda struktuurist. Näiteks hoiatab ta, et transsooline ideoloogia viib naiste „kustutamiseni”:
Viimastel aastatel on üle maailma nähtav sihipärane püüdlus lahutada meeste ja naiste mõiste nende bioloogilisest soost ning kaotada juriidiline mõiste „naine”. See on takistanud tegeliku soolise võrdõiguslikkuse saavutamist. Selle tagajärjel jäävad naised ilma õigusest olla seadustes ja ühiskonnas selgelt eristatud rühmana tunnustatud. Tegemist on omamoodi sunnitud kaasamisega, kus oodatakse, et naised loobuksid oma nähtavusest ja kaitstusest selle nimel, et teised saaksid esile tõusta.
Just sellele ongi transsoolise ideoloogia kriitikud juba aastaid tähelepanu juhtinud. Alsalem astub sammu kaugemale ja kritiseerib selgelt naistega seotud sõnade eemaldamist keelest.
Naiste kõrvaletõrjumine keelest ja seadustest avaldub mitmel viisil: soopõhised sõnad asendatakse neutraalsete väljenditega, nende tähendust muudetakse nii, et need viitavad enam mitte bioloogilisele soole, vaid soolisusele, ning naisi kirjeldatakse bioloogiliselt alandavalt, näiteks kui „sünnitajad”, „menstruatsiooniga inimesed” või „vagiinaomanikud”, kellel on „eesavaus”. Selline lähenemine esitab meeste ja naiste bioloogilise erinevuse kui midagi negatiivset – justkui see oleks pelgalt patriarhaadi väljendus, mitte tegelikkus, millele on ajas peale surutud ebaõiglased soorollid ja ootused.
Tuleb rõhutada, et seda lõiku ei kirjutanud konservatiivne kolumnist ega sookriitiline feminist, vaid ÜRO ametnik. Alsalem kasutab teadlikult väljendeid, mis viitavad, et ta ei pea transsoolist enesemääratlust iseenesest kehtivaks. Näiteks räägib ta „meestest, kes peavad ennast naisteks või tüdrukuteks”, vältides termineid nagu „transnaised” või „transsoolised tüdrukud”. Mõni lehekülg hiljem kritiseerib ta riike, kes ei kogu soopõhist statistikat, ning võtab seejärel sihikule pornotööstuse, süüdistades seda naisi alandavas ja vägivalla kaudu kujutatavas käsitluses.
Alsalemi raport mõjub nagu otsene vastasseis transsoolisele agendale. Ta väidab, et soodüsfooria levib sotsiaalse mõjutuse kaudu. Samuti kiidab ta Ühendkuningriigi ülemkohtu otsust, mille kohaselt mõiste „naine” tähendab bioloogilist sugu, nimetades seda otsuseks, mis kaitseb naisi ja tüdrukuid eraldi kategooriana. Ühes eriti tähelepanuväärses lõigus nimetab ta laste sotsiaalse ja meditsiinilise ülemineku kahjulikke tagajärgi, lükates sisuliselt tagasi kogu „soovahetusravi” kontseptsiooni.
Soodüsfooria ja autismispektri häirete vahel on leitud märkimisväärne seos. Uuringud näitavad, et autismidiagnoosiga lastel ja noorukitel on kolm korda suurem tõenäosus kogeda soodüsfooriat või kehatunnetuse häireid kui neil, kellel autismi ei ole – eriti paistab see silma tüdrukute puhul. Nad on eriti vastuvõtlikud sotsiaalselt levivatele soorollide stereotüüpidele, mida nad võivad kasutada toimetulekuks, kuid mis võivad viia selleni, et nad võtavad need ekslikult oma identiteedi osaks ning tunnevad samal ajal võõrandumist oma bioloogilisest kehast. Lastel, sealhulgas tüdrukutel, võivad sotsiaalsel ja meditsiinilisel üleminekul olla pikaajalised ja kahjulikud tagajärjed ning neid on hakatud üha enam dokumenteerima.
Nende tagajärgede hulka kuuluvad: püsiv või süvenev vaimse tervise halvenemine; jätkuv rahulolematus oma kehaga; viljatus, varajane menopaus ja suurenenud osteoporoosirisk; seksuaalfunktsiooni häired ning rindade eemaldamise korral ka võimetus rinnaga toita. Ja need on vaid mõned probleemid. Just sellised riskid on pannud mitmeid riike, nagu Brasiilia, Madalmaad ja Ühendkuningriik, ümber hindama oma lähenemist ja piirama laste ligipääsu puberteediblokaatoritele, vastassoo hormoonidele ja suguelundite ning reproduktiivorganitega seotud operatsioonidele.
Sellise meditsiinilise sekkumise lubamine lastele, ei riku mitte ainult nende õigust turvalisusele, kaitsele ja vägivallast vabale elule, vaid ka õigust parimale võimalikule tervishoiule ning läheb otseselt vastuollu laste huvidega. Samuti ei ole lapsed võimelised sellisteks protseduurideks teadlikult ja vastutustundlikult nõusolekut andma. Juhtudel, kus need sekkumised on põhjustanud tõsist ja eluaegset kahju, pole nõusolekul tähendust ei täiskasvanute ega laste puhul.
Alsalem ütleb otse välja, et soovahetust toetav ravi kahjustab lapsi, sest see rikub nende õigust turvalisusele, kaitsele ja vägivallast hoidumisele. Ta soovitab ÜRO liikmesriikidel keelata alla 18-aastaste laste puhul nii transsoolised raviprotseduurid kui ka sotsiaalse soo ülemineku toetamine. See ei ole lihtsalt kriitika transideoloogia suunas, vaid selge toetus kõigele sellele, mida selle ideoloogia vastased on juba aastaid rääkinud. Samuti pooldab Alsalem, et naistele mõeldud ruumid oleks jätkuvalt mõeldud vaid bioloogilistele naistele ja hoiatab, et transaktivistid on oma rünnakutega naiste vastu õõnestanud nii sõnavabadust kui ka veendumuste vabadust.
See raport võib kujuneda murdepunktiks rahvusvahelises arutelus transsoolise ideoloogia üle ning võimalik, et see tähendab loobumist paljudest eesmärkidest, mida ÜRO aktivistid on viimase kümnendi jooksul püüdnud ellu viia.
