Didi Rankovic | Reclaim The Net
Kuigi pandeemia on läbi, valmistuvad Ühendkuningriigi ametivõimud justkui uueks, seekord poliitiliseks kampaaniaks, mille eesmärk näib olevat hoida inimesi võimalikult palju kodus. Mitmed riigiasutused on pakkumas lahendusi, mis eeldavad kodus viibimist ja kõrgtehnoloogilist jälgimist.
Ühendkuningriigi ministrid on vaimustunud kantavatest jälgimisseadmetest, mille abil on võimalik luua “virtuaalseid vanglaid” – seekord siiski ainult tõelistele kurjategijatele, mitte tavakodanikele, nagu pandeemia ajal. Tervishoiutöötajad soovivad, et inimesed teeksid kodustes tingimustes rohkem tervisekontrolle, kasutades kantavaid seadmeid, mis mõõdavad näiteks veresuhkrut või jälgivad vähiravi taastumist. Samal ajal kaalub justiitsminister Shabana Mahmood just “virtuaalsete vanglate” kasutamist.
Kuidas erineb see koduarestist? Koduarest määratakse Ühendkuningriigis tavaliselt väiksemate rikkumiste puhul või vanglakaristuse viimase kuue kuu osana, kasutades elektroonilist järelevalvet. Mahmoodi plaan aga tähendaks jälgimistehnoloogia laialdasemat rakendamist.
Praegu on juba kasutusel GPS-seadmed ja nutitelefonide rakendused, mis võimaldavad kurjategijate ööpäevaringset jälgimist. Küsimus on aga, kas ja kuidas oleks selline süsteem seaduslik ja millistes piirides. Ülerahvastatud vanglad (sarnaselt tervishoiuasutustega, kus napib nii personali kui ruume) on tõsiseks probleemiks ja Mahmoodi hinnangul võiksid mõned kurjategijad veeta kuni viis aastat koduvangistuses.
Nagu ka kodukontoritöö on Ühendkuningriigis pälvinud nii pooldajaid kui vastaseid, võib sarnast reaktsiooni oodata ka koduse enesejälgimise ja -hoolduse juurutamise puhul, kus inimene peab oma elamiskulud ise katma.
„Teoreetiliselt võib kohtunik määrata kurjategijale ka koduaresti. Meil on praegu võimalus kujundada ümber, milline vanglakaristuse alternatiiv välja näeb,“ ütles Mahmood. Tema sõnul loodetakse süsteemiga vähendada ohtlike kurjategijate vanglasse paigutamise vajadust, motiveerida kinnipeetavaid kuritegevusest loobuma ning laiendada alternatiivseid karistusi.
Kodanikuvabaduste ja digitaalsete õiguste eestkõnelejate hinnangul on tegemist järjekordse düstoopilise sammuga, mida ei saa mööndusteta heaks kiita. Oponentide sõnul võetakse eeskuju autoritaarsetelt riikidelt, mis paistavad silma tõhusa, ent kodanike privaatsust riivava jälgimissüsteemiga. Tekib küsimus, mida selline suundumus Ühendkuningriigi ametivõimudest räägib.
Ajalehe The Sun andmetel on probleem tõsine. Ühe anonüümse allika väitel tuleb ülerahvastatud vanglate koormus ülejäänud ühiskonnale ümber jagada. Allika sõnul peaks Ühendkuningriik õppima jälgimisriikidelt, kes oma kodanike järele spioneerivad ja kohandama nende tehnoloogiat kurjategijate kontrollimiseks.
Demokraatlikke traditsioone kõrgelt hindavale inimesele võib selline idee tunduda šokeeriv, kuid riigi ametlik kurss liigub selgelt suunas, kus maksimaalse turvalisusega “vanglat” saab sisuliselt rajada kõikjale, sealhulgas inimese enda koju.
Kunagi inimkonna heaolu nimel arendatud tehnoloogia ei tundu enam täitvat neid unistusi, milleks ta loodud sai.
„Koduarestis viibijatel on elektrooniline järelevalve: jälgimisseade jala küljes ja sensor kodus. Tavaliselt kehtivad neile kuni 12-tunnised kodused piirangud,“ ütles Mahmood. „Mõnes mõttes võib selline vangistus olla kodus isegi piiravam kui vanglas.“
Kui näotuvastust ja muid jälgimismeetodeid laialdaselt rakendada, võib neist saada ühiskonnas tavaline praktika – kohustuslik mitte ainult kurjategijatele, vaid ka tavakodanikele. Kui süsteem on juba käima lükatud, on seda hiljem väga lihtne kohandada ka nende jälgimiseks, kes pole seadust rikkunud, kuid kelle vaated või arvamused on riigile ebamugavad.
