Susan Ciancio | Lifesite
Need, kes väärtustavad inimelu, mõistavad abistatud enesetapu — või nagu seda Kanadas eufemistlikult nimetatakse, “meditsiinilise surmaabi” — ohte. Nüüd on ka teised hakanud märkama Kanada seaduste puudusi. Hiljutine Frederick News-Posti artikkel algab sõnadega: “Kanada rahvarikkaimas provintsis eutanaasiajuhtumite ülevaatamiseks loodud komisjon on tuvastanud mitu juhtumit, kus patsiendid taotlesid eutanaasiat osaliselt sotsiaalsetel põhjustel, nagu isolatsioon ja kodutuks jäämise hirm.”
Artiklis analüüsitakse Ontario peakoroneri aruandeid, milles käsitletakse juhtumeid, kus eutanaasiat taotlenud patsientidel ei olnud surmavat haigust. Seaduse järgi peab eutanaasia põhjuseks olema meditsiiniline vajadus — surmaga lõppev diagnoos või talumatu valu. Siiski tuuakse aruannetes välja juhtumeid, kus inimesi eutaneeriti pigem lahendamata sotsiaalsete probleemide, mitte tervisliku seisundi tõttu.
Üks komisjoni arstidest väljendas kergendust, et lõpuks hakkavad inimesed märkama Kanada seaduste tegelikku mõju: “Me oleme aastaid olnud sunnitud vaikima, kui oleme väljendanud muret, et inimesed saavad „meditsiinilist surmaabi“ lihtsalt sellepärast, et nad on vaesed, puudega või sotsiaalselt isoleeritud.”
Artiklis tuuakse esile kaks konkreetset juhtumit. Esimesel juhul oli tegemist 40ndates eluaastates mehega, kes kannatas soolehaiguse, vaimse tervise probleemide ja sõltuvushäirete all. Teda kirjeldati kui “sotsiaalselt haavatavat ja isoleeritud” isikut.
Teine juhtum puudutas 50ndates naist, kellel oli “mitmekordse keemilise tundlikkuse sündroom” ning kes kannatas traumajärgse stressihäire ja vaimse tervise probleemide all. Aruandes märgiti, et ta oli sotsiaalselt isoleeritud ja soovis surra peamiselt seetõttu, et ei suutnud leida sobivat elukohta.
Aruanne toob esile selle, mille eest eutanaasia vastased on aastaid hoiatanud: eutanaasia on libe tee. Kui riik lubab inimestel oma elu enneaegselt lõpetada, on oht, et “haigus” hakkab hõlmama üha laiemat tähendust.
Ontario koroneri aruande järeldused on eriti murettekitavad, kuna leiti, et “eutanaasiat taotlenud inimesed olid suurema tõenäosusega puuetega ja sotsiaalselt isoleeritud.”
Mida see räägib meie ühiskonnast, kui inimesed eelistavad surma, sest neil pole kedagi, kes neist hooliks?
Meie ühiskonnas hinnatakse enamasti seda, mida inimene suudab teha, mitte seda, kes ta inimesena on. Inimestesse suhtutakse nagu asjadesse, mille väärtus väheneb, kui nad ei suuda enam kasulikud olla.
Hoolimine ei peaks olema pelgalt kohustus. See peaks tulema armastusest. Hoolimine ei ole alati lihtne. Tõepoolest, haige või sureva inimese eest hoolitsemine võib olla väga raske. Seetõttu ei tohiks hooldamise vastutus lasuda vaid ühel inimesel. See vajab meeskonda — peret, sõpru ja vajadusel ka professionaale, kes töötavad hooldekodudes või pakuvad koduhooldust.
Olen aastaid jälginud, kuidas mu onu hoolitses armastavalt oma naise eest, kes hiljuti pärast võitlust dementsusega suri. Ta hoolitses oma naise eest kodus nii kaua, kui tema füüsiline võimekus seda lubas. Haigus muutis naise agressiivseks ja seetõttu pidi onu oma naise hooldekodusse viima, et tagada nii tema enda kui ka naise turvalisus.
Erinevalt mõnest hooldekodust, kus elanikud jäetakse sageli omapäi, hoolitses selle asutuse personal tema naise eest südamlikult. Mu onu käis teda iga päev külastamas ja rääkis alati, kui hoolivalt personal tema naisesse suhtus.
Mu onu on isetu armastuse sümbol, mida kohtab tänapäeva maailmas üha harvemini. Ta ei lõpetanud oma naise armastamist, kui too haigeks jäi, ega pidanud teda koormaks. Vastupidi, ta armastas teda edasi sellisena, nagu ta oli. Haigus võttis tema mälestused, kuid mitte nende armastust.
See on tõeline hoolimise olemus. See tähendab olla Kristuse käed ja jalad maa peal ning näha inimesi Tema silmade läbi.
Kannatus ei ole kunagi lihtne, kuid kellegagi koos selle teekonna läbimine on see, milleks oleme siia kutsutud. Mu onu tegi seda imeliselt ja on eeskujuks kõigile, kes hoolitsevad haigete või surevate lähedaste eest.
Kui kõik haiged ja kannatajad saaksid armastavat hoolt ja tuge, väheneks abistatud enesetapu soov oluliselt. Lõppude lõpuks, kes tahaks oma surma kiirendada, kui tunneb end armastatuna ja väärtustatuna?
