Meie põhiseadus konstitueerib ühe olulisema printsiibi, milleks on suveräänsus. Suveräänsus ei ole meie jaoks abstraktne mõiste. Kõrgema riigivõimu kandja ehk suverään ei ole õiguslikult piiratud kellegi teise aktiga, vaid lähtub ainult põhiseadusest ja see on eranditeta suunatud kõigile tema adressaatidele. Riik peab alati aktsepteerima seda, mis ta oma alusväärtusega on kehtestanud.
Ühiskonnas toimunud muutuste tõttu oleme ennast sidunud riigiülese institutsiooniga – Euroopa Liiduga. Ühinedes oleme ära andnud mitmeid, peamiselt seadusandliku riigivõimu funktsioone ja sidunud ennast arvukate kohustustega teiste rahvusvaheliste õigussubjektide ees. Oleme sattunud sõltuvusse riigiülestest organisatsioonidest.
Suveräänsust määratletakse tingimuste kaudu, milleks on iseseisvus ja sõltumatus, millele viitab ka otsesõnu (expressis verbis) meie põhiseadus. Iseseisvusprintsiibi tõttu ei saa Eestit muuta mõne teise riigi osaks, osariigiks, liitriigi osaks või liitriigiga sarnaneva moodustise osaks. Sõltumatuse printsiibi kohaselt ei saa ükski rahvusvahelise õiguse subjekt ega mõni teine riik anda Eestile korraldusi, käske ega juhiseid ning nende täitmist kontrollida. Veel vähem saavad nad sanktsioneerida riigi otsuseid ja valikuid väljaspool rahvusvahelist õigust. Seega saavad suveräänsed ehk iseseisvad ja sõltumatud riigid suhelda omavahel ja rahvusvaheliste õiguse subjektidega võrdõiguslikkuse põhimõtteid järgides.
Euroopa Liiduga ühinedes oleme delegeerinud ja loovutanud osa oma suveräänsusest riigiülesele rahvusvahelise õiguse subjektile. Oleme oma elu andnud korraldada kellelegi teisele – nii on ajaloos meiega ka varem juhtunud. Oluline osa riigi sisesfääri kuulunud valdkondade reguleerimise pädevusest on üle kandunud. Euroopa Liiduga liitumisel asetati Eesti riiklus täiesti uude ja meile tundmatusse taustsüsteemi. Oleme hakanud ise oma riiki hävitama.
See, mis praegu Euroopa Liidus toimub, ei ühti meie rahvusliku identiteediga, vaid sarnaneb millegi võõra ja loomuvastasega. Globaalne satanism ja väärastunud liberalism ei saa olla meie rahvuslikuks ideoloogiaks. See kõik peegeldab riigiõiguslikku tegelikkust, kuhu Eesti Vabariik on jõudnud. Euroopa Liidus olles ei kuulu kõrgem võim enam meie oma rahvale. Me kasutame Euroopa Liidus toimuva hindamisel tunnetusmeetodit, mis põhineb emotsioonil, mitte aga tegelikkusel. Oleme lasknud võõrastel oma maale tulla. Ei ole üldse selge, mis on selle ühendatud Euroopa ühine eesmärk ja tervikkujund. Aga selge on see, et Euroopa Liit on ajutine. Eesti eesmärk saab olla säilitamine, püsivus põlvest põlve ja igavesti, mitte aga pidevad muutused ja globaliseerumine. On ajalooline tõde, et haiged rahvad hukuvad – nüüd oleme meie selle kuristiku äärel. Need, kes on haaranud poliitilise võimu kaheldaval meetodil meie omal maal, on vahetanud lipu võõraste lippude vastu.
Meile pealesunnitud liit on nagu vähkkasvaja, ellujäämiseks peab see pidevalt laienema. Ja kui see enam ei laiene ega kasva, siis sureb ja tapab kõik, kes temaga seotud on. Euroopa Liidul endal mingeid väärtusi ei ole, on vaid majanduslik huvi.
Väidetavalt on Euroopa Liit andnud meile majandusliku õitsengu ja turvatunde. Seda õitsengut ja turvatunnet on meile lubanud nii ristisõdijad, Rootsi kuningas, Vene tsaar kui ka nõukogude võim ning nüüd siis Euroopa Liit, aga õnn on jäänud meie õuele tulemata. Meie ei ole enam suveräänid sellel maal, ei sisuliselt ega formaalselt. Meist on saanud orjad omal maal, võõra võimu ja vaimu kandjad.
Eesti riikluse arenguperspektiiv ei saa olla Euroopa Liit ja rahvusena ellujäämiseks peame sellest liidust lahkuma.
“Orjad omal maal” – see on päris tabav, nii ongi.
Demokraatia on iseenesest juba vana riigikord kuid valimisõigus oli alati piiratud. Valida sai väike hulk tarku.
Nüüd saab valida suur hulk rumalaid.
Nii valib see rumal-rahvas ka tulevikus järgmisi “Lehtmäesid” (ülekantud tähenduses) – ehk siis valitakse diletante, vargaid, hoolimatuid.
Selleks, et midagi paremaks saaks minna tuleks demokraatiat põhjalikult reformida.
(islamistlikud asendus-rahvad ilmselt teevadki kunagi seda)