Ron Paul | Ron Paul Institute
Šveitsis Davosis toimuvale Maailma Majandusfoorumi aastakoosolekule saabunud valitud poliitikuid, valitsusametnikke, majanduseliiti ja eksperte tervitati avaliku kirjaga, millele oli alla kirjutanud üle 250 miljardäri ja miljonäri. Allakirjutanud nõuavad, et nende riikide valitsused tõstaksid makse.
Kirjale allakirjutanud on mures “ebavõrdsuse” pärast, mis on nende sõnul “jõudnud murdepunkti”. See ebavõrdsus “ohustab meie majanduslikku, ühiskondlikku ja ökoloogilist stabiilsust ja see kasvab iga päevaga.” Neil võib isegi õigus olla. Alates 2008. aasta turu kokkuvarisemisest on kasvanud pahameel nende suhtes, kes asuvad sissetulekute redeli tipus. Kuid see ei tulene inimeste kadedusest nende suhtes, kes suudavad vabal turul kasumit teenida. Pigem ollakse vihased korporatiivse süsteemi pärast, mis premeerib neid, kes poliitilist protsessi manipuleerivad.
Kui kirjale allakirjutanud tahavad tõesti lõpetada ebavõrdsuse, mis toidab populistlikku raevu, peaksid nad lõpetama maksutõusude nõudmise ja selle asemel nõudma valitsuse programmide ja poliitika lõpetamist, mis toovad kasu rikastele ja võimsatele. Nende hulka kuuluvad sellised programmid nagu USA Export-Import Bank (EXIM), mis toetab suuri ettevõtteid, tervise- ja ohutusmääruseid, mis tekitavad turul kartelle, kuid ei paku kaitset tarbijatele, ning interventsionistliku välispoliitikat, mis rikastab sõjalis-tööstuslikku kompleksi, muutes meid, ülejäänud inimesi, vaesemaks ja terroriaktide suhtes haavatavamaks.
Föderaalreserv on ebavõrdsuse peamine põhjus. See ei ole üllatav, arvestades, et see loodi pankurite korraldusel ja suruti kongressis läbi vahetult enne jõule, kui vaid vähesed ameeriklased sellele tähelepanu pöörasid. Peale 2008. aasta majanduskriisi, said paljud ameeriklased aru, kuidas keskpank oma poliitikat finantseliidi kasuks kujundab. Toona päästis USA valitsus, mida võimaldas FEDi rahaprintimine, suured finantsasutused, samal ajal kui keskmised ameeriklased kannatasid.
Föderaalreserv on aastaid aidanud suuri ettevõtteid. 1990ndatel oli tavaline, et Föderaalreserv, mida tollal juhtis Alan Greenspan, pumpas raha turule, et kriisidele reageerida. Finantsajakirjanduses nimetati seda ““Greenspan PUT” ehk keskpanga garantii. Uus raha aitas mõningaid ettevõtteid ja nende jõukaid omanikke, vähendades samal ajal enamiku ameeriklaste ostujõudu.
Kõige rohkem kannatavad inflatsiooni all kesk- ja töölisklassi kuuluvad inimesed. Inflatsiooni kohta oleks õige öelda, et tegu on keskpanga poolt majandusse pumbatava rahaga, mis vähendab selle ostujõudu.
Vabal turul on enamikul inimestel võimalik saavutada rahuldav elatustase ja on mõistetav, et ülirikkad teenivad oma varanduse sellega, et pakuvad kaupu ja teenuseid, mis rahuldavad tarbijate vajadusi ja soove, pakkudes samal ajal kaaskodanikele häid töökohti hea palgaga. Seevastu “segamajanduses”, mida toetab fiatraha süsteem, kannatab keskmine inimene tänu keskpanga inflatsioonipoliitikale oma elatustaseme pideva languse all, samal ajal kui semukapitalistid (semukapitalism – kapitalismivorm, kus äriedu sõltub korrumpeerunud lähedastest suhetest valitsusametnikega) õitsevad. See on sotsiaalse ebastabiilsuse retsept.
Need, kes on mures tõusva sissetulekute ebavõrdsusest tingitud pahameele kahjulike mõjude pärast, peaksid toetama kõikide föderaalsete programmide tühistamist, mis soosivad semukapitaliste – kaasa arvatud programmid, mis varjavad end riigikaitse pakkumise taha. Samuti peaksid nad töötama Föderaalreservi auditeerimise ning selle tegevuse lõpetamise nimel.
