Riigi üheks põhifunktsiooniks on mitte ainult võime end kaitsta, vaid ka selle reaalne teostamine. Jättes kõrvale antud kontekstis nii sotsiaalse kui ka emotsionaalse aspekti esitame siinjuures oma seisukoha riigikaitse kui sellise tagamise ühest vahendist ja selleks on raha.
Kogu senine lähenemine riigikaitsele on olnud vildakas, sest see on olnud kulutamis,- mitte vajaduspõhine (sama võib öelda kogu riigieelarve lähenemisloogika kohta). Jutt pole protsentidest, vaid sellest, mida on meil riigikaitseks tegelikult vaja Eesti riigi ja rahva huvidest lähtuvalt.
Kõigepealt on vaja otsustajatel selgeks teha ja ka rahvale selgelt sõnastatuna välja öelda, mis on riigi sõjalised kulutused ning missuguse osa nendest moodustavad kaitsekulud. Paraku püütakse rahvale serveerida mistahes sõjalisi kulutusi ja ka sõjalist abi kolmandatele riikidele kui kaitsekulutusi, mida need tegelikult ei eesmärgilt ega olemuselt ei ole.
Kui riik soetab 100 miljoni euro eest ründedroone ja 500 miljoni euro eest rakette, mille laskekaugus on üle 300 km, siis ei ole sel juhul tegemist kaitseotstarbelise relvastusega. Eeltoodu on aga ainult üks näide, kogu Kaitseministeeriumi kodulehel kättesaadav teave kubiseb tarnetest ja tegevustest, mida ei saa paraku kuidagi seostada enda kaitsega. Ründerelvad, mida kavatseme kasutada kellegi vastu, on ju olemuselt sõjaline kulu, mitte kaitsekulu. Samas ei näe meie kaitsekontseptsioon ette sõjalisi invasioone oma naabrite vastu ja meil ei ole territoriaalseid pretensioone oma naaberriikide suhtes. Ühtlasi oleme jätkuvalt seisukohal, et Tartu rahu järgsete lepete alusel on siiani meie territooriumist 5,2% seadusevastaselt Vene Föderatsiooni valduses.
Jah, humaansetel ja liitlassuhetest johtuvatel kaalutlustel toetame riike, kes on sõjas. Kui riik toetab teist sõdivat riiki rahaliste vahenditega, millest makstakse näiteks palgasõduritele, ei ole see meie jaoks kaitsekulutus, ehkki loosungitega kaunistatult seda nii nimetatakse.
Asja segasemaks ajamiseks hämatakse meile erinevaid arve, protsente ning opereeritakse mõistetega mitmesugustes valdkondades ja riigi valitsemisalades. Sõjalisi kulutusi analüüsides võib jõuda erinevate tulemusteni ning see, missuguse osa nendest moodustavad tegelikud kaitsekulud, jääb aga arusaamatuks. Kaitseministeerium on läinud oma väidetes isegi niikaugele, et seostab sõjaliste kulutuste suurenemist majanduskasvuga läbi kohaliku kaitsetööstuse ja tööhõive. Riigi enimlevinud väide on, et sõjalised kulutused maksavad tegelikult kinni meie NATO liitlased, aga see ei vasta paraku tõele.
Eesti kaitsepoliitika lähtub kahest omavahel seotud põhimõttest: esmase iseseisva kaitsevõime tugevdamine ja rahvusvaheline julgeolekualane koostöö. Iseseisev kaitsevõime on kõigile arusaadav ja aktsepteeritav. Kui meie oma Eesti riik peaks aga rahvusvahelise julgeolekukoostöö raames hakkama kellegagi sõda pidama, siis see ei ole enam vastuvõetav.
Meie riigis on karjuv rahapuudus praktiliselt kõigis elusfäärides ja valdkondades, välja arvatud sõjalised kulud. Eelarves on puudu raha hariduse, tervishoiu, teaduse, sisejulgeoleku ja sotsiaalsfääri jaoks, samas jagatakse heldelt toetusi ja sõjalist abi sõdivale Ukrainale ning riik maksab Ukraina eest isegi laenuintresse. Me taastame Ukrainas koole ja lasteaedu, aga oma riigis paneme koole kinni, põhjendades seda sellega, et raha ei ole.
Peame olema suutelised oma ajaloost õppima. Meid on sajandite kestel müüdud nii sakslastele, taanlastele, poolakatele, rootslastele kui ka venelastele. 1939. aastal müüs Konstantin Päts meid „lääneliitlaste survel“ odava raha eest nõukogude võimule. Pärast teist maailmasõda jättis seesama „kollektiivne Lääs“ meid Stalini kätte. Ajalool on komme korduda ja meid reedetakse taas. Ükskõik mida meile ka ei räägita või lubata, on suurriikide geopoliitilised huvid tähtsamad kui meie väikse rahvakillu huvid siin väiksel tuulepealsel maalapil.
Eesti kaitsevõime tagab eelkõige eestlaste kaitsetahe. Kui tahet ei ole, siis ei asenda seda ükski mürsk, rakett ega tank.
Kaitseministeeriumi kodulehel seisab järgmine loosung: „Eesti riigikaitse on laiapindne. See tähendab, et lisaks Kaitseväele peab Eesti kaitseks valmis olema kogu Eesti ühiskond, iga Eesti kodanik.“
Aga kui need, kes peaksid riiki valitsema ja juhtima, hoiavad omaenda rahva „näljas“, siis seda kaitsetahet ei ole ja sellega on meie oma riigi saatus sõjas otsustatud. Sõjalisi kulutusi tuleb vähendada. Riigi kaitsevõime seisukohalt on sotsiaalsfääri, hariduse, kultuuri ja sisejulgeoleku rahastamine vähemalt talutavas ulatuses välise julgeoleku alus. Ükskõik kui suureks me oma riigi kaitsekulutusi ei paisutaks, siis tänapäeva sõjapidamise kulukust arvestades neist ei jätkuks. Meie riik ei ole suuteline kedagi abistama või sõjalist abi andma. Kahjuks või õnneks oleme me selle jaoks liiga väiksed ja vaesed.
Selleks, et seda muuta tuleks demokraatia üldse ära lõpetada.
Demokraatias võidavad valimised ekstravertsed jutupaunikud kellede intelligentsitase pole nii kõrge kui paistab.
Siis on vaja mingit tarkade valitsust – meritokraatiat, või midagi sellist.