Tyler Durden | Zero Hedge
Kuna maailma tähelepanu on keskendunud Iisraeli-Gaza sõjale – samal ajal kui lootus Venemaa armee Ukrainast väljaajamiseks järjest väheneb – on USA ja Euroopa ametnikud hakanud Ukrainaga vaikselt nõu pidama võimalike järeleandmiste üle, mis võiksid sõja lõpetada, vahendas reede õhtul NBC News.
Need arutelud ei puuduta uut vastupealetungi – need puudutavad seda, milliste järeleandmistega võiks Ukraina rahulepinguga leppida. Mõningad neist vestlustest, mida ametnikud on nimetanud delikaatseteks, toimusid Ukraina Kaitsekontaktide Rühma oktoobrikuisel kohtumisel, kuhu kuulub rohkem kui 50 valitsust, kes on Ukraina toetajad.
Sel nädalal The Economistile antud kommentaaris tunnistas Ukraina ülemjuhataja, et läbimurret ei tule ja lahinguolukord on patiseisus. The New York Times iseloomustas tema kommentaare kui “esimest korda, kui Ukraina kõrgeim komandör ütles, et lahingud on jõudnud ummikseisu”.
Septembris avaldas Times pettumust valmistava loo neile, kes veel uskusid, et Ukrainal on lootust tõrjuda Vene armee välja ida- ja kagu-Ukrainast, rääkimata Krimmist. Ajalehe põhjalik analüüs näitas, et pärast Ukraina vastupealetungi kontrollib Venemaa nüüd peaaegu 500 ruutkilomeetri võrra rohkem territooriumi Ukrainas, võrreldes aasta algusega.
Venemaa territoriaalsed võidud on lähedased eesmärkidele, mida president Vladimir Putin visandas “spetsiaalse sõjalise operatsiooni” alguses. Ta ütles, et Venemaa püüdis kindlustada Ukraina Donetski ja Luhanski oblastid (provintsid), mida ta vahetult enne sissetungi vabariikidena tunnustas. Vene väed kontrollivad nüüd peaaegu kogu Donbassi alasid.
Venemaa kontrollib ka enamikku Zaporižia ja Hersoni oblastitest, mis annab Venemaale maismaasilla Krimmi poolsaarele, mille Venemaa annekteeris 2014. aastal, pärast Lääne abiga demokraatlikult valitud presidendi kukutamist ja Venemaa-vastase valitsuse sisseseadmist Kiievis. Krimm ja Ukraina idapoolsed provintsid on tugevalt venelaste poolt asustatud.
Viimastel kuudel on rindejooned vähe liikunud. Oodates Ukraina 2023. aasta suuresti ülespuhutud vastupealetungi, piirdus Venemaa muljetavaldavate kaitserajatiste püstitamisega ja lasi Ukraina armeel end kurnata, saavutamata midagi märkimisväärset.
Ukraina võimekus oma sõjalisi ridu suurema vastasega võrreldes uuendada hääbub kiiresti. “Personaliküsimused on administratsioonis hetkel esmatähtsad,” teatas üks ametnik NBC-le. Lääneriigid võivad küll relvi saata, “ent kui Ukrainal ei ole kompetentseid vägesid neid kasutamas, ei ole sellest suurt abi.” Isegi kõige optimistlikumad lääne sõjardid peavad mõistma, et saabuv talv tähendab, et Ukraina ei suuda mitu kuud midagi korda saata.
Ukraina kuluka ja tulutu vastupealetungi järel on Washingtoni kaudne sõda Venemaaga kodus tugeva vastuseisu all.
Hamasi ja Iisraeli vaheline sõda on avalikkuse tähelepanu kõrvale juhtinud vähendanud sõjariigi võimet valijatele enda positsioone selgitada. Tõepoolest, Bideni pöördumine Ovaalkabinetis, milles ta kutsus üles andma abi Ukrainale ja Iisraelile, oli algselt planeeritud keskenduma ainult Ukrainale, vahendab NBC.
USA avalikkuse Ukraina-meelne innukus on jahtunud: uue Gallupi küsitluse kohaselt arvab 41%, et USA teeb Ukraina heaks liiga palju – see on suur hüpe võrreldes 29%-ga, kes ütlesid seda juunis. Paljud ameeriklased arvavad, et raha tuleks kasutada koduste tingimuste parandamiseks.
Üha enam kongressi vabariiklasi ei toeta enam Ukraina abistamist ja on nurjanud Bideni taotluse 61 miljardi dollari lisaraha eraldamiseks sõja jaoks. Bideni trikk ühise rahastamistaotluse osas, mis ühendab vastuolulise Ukraina abi ja Iisraeli abi, on tõsises ohus, sest esindajatekoja vabariiklased nõuavad nende eraldi hääletusele panemist.
Washingtoni tingimusteta toetus Iisraeli Gaza hävitustööle on veelgi enam koormanud juba niigi räsitud Ameerika arsenali Ukrainas. Kümned tuhanded suurtükimürsud, mis olid ette nähtud Ukrainale, suunatakse ümber IDFile. Juba enne Hamasi rünnakut Iisraeli vastu, sundis Bideni üha suurenev tavapäraste mürskude puudus, andma Ukraina suurtükiväe jaoks Zelenskõile mürgiseid, vaesestatud uraani sisaldavaid mürske, mis tekitas rahvusvahelise pahameele.
Mis puutub sellesse, mida oleks vaja, et Zelenskõi loobuks rahvusvahelisest tähelepanust ja nõustuks rahuga, siis võimalik, et suurem sissemakse tema Šveitsi pangakontole sobiks suurepäraselt. Ametnikud kaaluvad aga mingit tüüpi Lääne julgeolekugarantiid, mis ei hõlmaks NATO täisliikmesust. Ukraina võimalik NATOga liitumine oli Moskva rünnaku peamiseks ajendiks. See konflikt on Richard Sakwa terava väite “NATO eksisteerib selleks, et hallata riske, mis kaasnevad tema enda eksistentsiga” elav tõestus.
Vaid mõni nädal pärast Venemaa 2022. aasta sissetungi olid Venemaa ja Ukraina väidetavalt esialgu kokku leppinud rahulepingus, mille kohaselt Venemaa taganeb nii palju, et kontrollib endiselt osa Donbassi territooriumist, vastutasuks selle eest, et Ukraina loobub oma NATO ambitsioonidest, kuid sõlmib julgeolekulepinguid mitme riigiga.
Tundub, et tollase Briti peaministri Boris Johnsoni visiidi käigus survestas varisõda sooviv Lääne sõjamasin Zelenskõit, et ta läbirääkimised katkestaks. Järgnes kuude pikkune viletsus, millest võitis vaid sõjalis-tööstuslik kompleks ja Ukrainale abi andvad bürokraadid.
