Chris Morrison | Daily Sceptic
Uues suures uuringus, milles osales 37 teadlast 18 riigist, jõuti järeldusele, et globaalsed temperatuurimõõtmised alates 1850. aastast on tugevalt mõjutatud linnade soojuse kasvust, kuhu termomeetrid on paigutatud.
ÜRO alluvuses tegutsev valitsustevaheline kliimamuutuste töörühm (IPCC) väidab, et linnasoojus moodustab vähem kui 10% registreeritud globaalsest soojenemisest, kuid teadlased leidsid, et see näitaja on pigem 40%. Nad täheldasid, et maa- ja linnatemperatuuride segu näitab pikaajalist soojenemistrendi 0,89 °C aastasaja jooksul, samas kui ainult maa temperatuuride kogum näitab sama ajavahemiku jooksul vaid 0,55 °C tõusu.
IPCC keskendub sellele, et just inimesed põhjustavad praeguse globaalse soojenemise. Organisatsioon propageerib ideed, et temperatuur on alates 1850. aastast tõusnud 1,09 °C, kusjuures looduslikud mõjud on kaasa aidanud vaid -0,1 °C kuni +0,1 °C ehk statistiliselt väljendatuna null. Tegemist on poliitilise konstruktsiooniga, mille eesmärk on propageerida kliimaneutraalsust. Arvestades meie praegust teaduslikku teadmiste taset, on võimatu välja arvutada, kui suur osa hiljutisest soojenemisest tuleneb väikesest kogusest süsinikdioksiidist, mida inimesed fossiilsete kütuste põletamisel toodavad, võrreldes looduslike kliimakõikumistega.
Võimalik, et paljud ei ole kuulnudki, et IPCC seisukoht, et inimene põhjustab kogu globaalse soojenemise, põhineb peamiselt globaalsete temperatuuriprognooside võrdlusel, mis on koostatud arvutimudelite abil. Uue uuringu autorid selgitavad, et need on CMIP6 mudelisimulatsioonide abil koostatud mineviku kliima retrospektiivsed “prognoosid”. Nad väidavad, et need simulatsioonid on rikutud linnasoojuse moonutuste ja madala päikesevarieeruvuse hinnangu kasutamise tõttu. Mõlemad probleemid võivad oluliselt mõjutada IPCC viiendas hindamisaruandes (AR5) esitatud ja viimases, AR6 nime all tuntud väljaandes korratavaid inimtekkelisi hinnanguid. Süüdistus seisneb selles, et IPCC alahindab päikesekiirguse mõju, mis võib seletada suurt osa 19. sajandi lõpust alates toimunud soojenemisest.
Ülaltoodud graafikud näitavad põhjapoolkera maismaa õhutemperatuuri kahte erinevat hinnangut ajavahemikul 1850-2018. Mõlemad andmeread on saadud ülemaailmsest ajaloolisest kliimavõrgustikust (GHCN), mis on 180 riigi temperatuuriregistrite andmebaas, mille on koostanud USA ilmateenistus NOAA. Need näitavad selgelt, et maapiirkondades, mis on eemal inimese poolt tekitatud soojusest, on soojenemine palju väiksem, eriti viimasel ajal suure linnade laienemise ajal. On ilmselge, et inimtegevusest tulenevat mõjutusi vältivad temperatuurid annavad parima suunise mis tahes pikaajalise kliimatrendi kohta.
Viimane, teadusajakirjas Climate avaldatud artikkel on üks akadeemiliste uurimuste seeriast, mis kinnitab, et globaalsete temperatuuride andmekogumid on tugevalt mõjutatud kohandamata linnade soojuse mõjust. Valitsustevaheline kliimamuutuste töörühm (IPCC) peidab jätkuvalt pea liiva alla, väites, et ei ole ilmunud ühtegi hiljutist analüüsi, mis muudaks nende seisukohta, et linnastumise või maakasutuse või -katte muutuste korrigeerimata mõju on tõstnud maapinna õhutemperatuuri trende rohkem kui 10% võrra.
IPCC loodi 1988. aastal ainult selleks, et uurida inimtegevuse mõju kliimale, seega pole raske mõista, miks nad ei soovi probleemi süvitsi uurida. Dr. Roy Spencer ja professor John Christy Alabama Ülikoolist Huntsville’is nii tagasihoidlikud ei ole. Nad uurisid GHCNist ja leidsid, et kuni viiendik kõigist 20 000 ilmajaamast, mis teatasid globaalsest soojenemisest, olid kehtetud mitteklimaatilistest andmetest tulenevate moonutuste tõttu. Veelgi hullem, nad leidsid, et NOAA ei kõrvaldanud andmetest linnade soojuse moonutusi, ning pigem tõstis andmetes nende temperatuure, kuigi oleks pidanud neid hoopis jahutama.
Ameerika Ühendriikide meteoroloog Anthony Watts on viimasel kümnendil toonud välja arvukad vead, mis on sisse ehitatud globaalsetesse temperatuuriandmestikesse. Ta märgib, et valitsusasutused koguvad andmeid ilmajaamade võrgustikust, “mis ei olegi mõeldud globaalse soojenemise tuvastamiseks”. Tema hiljutine uurimus näitas, et 96% USA ilmajaamadest on “moonutatud” linnastumise mõjude tõttu. Ameerika temperatuuriandmed moodustavad olulise osa näitajatest, mis viitab temperatuuride tõusutrendile. Watt on seisukohal, et on olemas ainult üks ilmajaamade võrgustik, mis on piisavalt täpne, et tuvastada kliimamuutuse trendi. See kaasaegne süsteem loodi 2005. aastal NOAA poolt ning selles kasutatakse 114 jaama üle Ameerika Ühendriikide, mis asuvad spetsiaalselt eemal kõikidest mitteklimaatilistest mõjudest nagu näiteks linnad.
Võrgustiku kutsutakse USA kliima võrdlusvõrgustikuks ja selle viimase 18 aasta tulemused on näha ülaltoodud graafikul. See näitab, et selle aja jooksul on soojenemine olnud väike, mis paneb Watti järeldama, et USA valitsus on selle tulemused “kinni mätsinud”.
Aga muudetud ei ole ainult globaalse soojenemise näitajaid, vaid ka tähtsamatel temperatuuriandmekogudel on kombeks tagantjärele oma varasemaid tulemusi ülespoole korrigeerida. Hiljuti märkis professor Ole Humlum, et alates 2008. aasta jaanuarist on NASA suurendanud oma GISS-teenistuses tuvastatud soojenemist aastatel 1910-2000 49% võrra, mis tähendab temperatuuri tõusu 0,45°C-lt 0,67°C-le. Samasugune tagasiulatuv tõus avastati ka hiljuti avaldatud Clinteli aruandes, milles märgiti, et Ühendkuningriigi riiklikult rahastatud Met Office on ajavahemikul 2000-2020 suurendanud temperatuuri 38% ehk 0,2°C võrra. Samuti on Met Office’i HadCRUT5 väidetavalt jahutanud 37% võrra ajavahemikku 1850-1900. See parandab kõvasti “hokikepi” temperatuurigraafiku välimust ja on seega väga kasulik kliimaneutraalse kollektiviseerimise poliitilistele propageerijatele.
Praeguse seisu võtavad hästi kokku 37 teadlast, kes märkisid oma hiljuti avaldatud dokumendis: “Teadlaskond ei ole veel võimeline usaldusväärselt kindlaks tegema, kas alates 1850. aastast toimunud soojenemine on peamiselt inimtegevusest põhjustatud, peamiselt looduslik või nende kombinatsioon.”
The revelation that urban heat may have a more significant impact on temperature measurements than acknowledged by the IPCC raises intriguing questions about the accuracy of our understanding of climate change. The authors’ emphasis on the need for unbiased data, especially considering the potential distortions from urbanization, adds a layer of complexity to the ongoing climate discourse.