Eestlase võib päästa vaid konservatiivsus

Kertu Luisk | Eesti Rahva Erakond

Tajun üha tugevamalt, et konservatiivsete vaadete ja elulaadiga inimesed on rünnaku all. Esiteks püüdlus abielu definitsiooni muuta moel, mis on maises plaanis meie säilimisele vastupidise mõjuga ja moraalsel tasandil selle mõiste pühaduse rüvetamine. Teiseks on tulemas vaenukõne seadus, mis on oma olemust meile juba reetnud – valitseva eliidi globaalsele agendale kaasa elamine on peagi karistatav, aga konservatiivide vihkamine, ründamine on ühiskondlikult aktsepteeritavad nähtused.

Eestlase soontes voolab vähe sinist verd, enamik meist on talupoegade järeltulijad. Meie rahvuse ja kultuuri päästjaks on olnud “immuunsus” võõra võimu ja pealesurutud kommete vastu. Meie esivanemad on võõrvallutajate ühiskondlikust korraldusest, kultuurist ja õigusest võtnud omaks täpselt selle, mis meiega kokku sobib ning elu edasi viib. Öeldakse, et eestlane on minakeskne ja enesessetõmbunud, kuid see ongi meid alles hoidnud.

Ühiskond on orgaaniline tervik, mis areneb järjepidevuse põhimõttel. Järsud muutused rikuvad selle järjepidevust, tekitavad ebakindlust ning halvavad arengut. Seega tähendab revolutsioon moraalse ja materiaalse kahju tekitamist. Ühiskonna areng on sajanditepikkuse sihipärase tegevuse tulemus ning seda ei või ohustada läbimõtlematute reformidega. Konservatiivse ideoloogia seisukohalt on ühiskonna ja üksikisiku vabaduse kindlaim tagatis õiguskorra säilimine. Õiguskorra ohtu seadmine on ühiskonnale liiga kõrge hind, et sellega uuenduste eest maksta.

Mõiste konservatiivne (eesti k alalhoidlik) tuli kasutusele 19. saj algul Prantsusmaal, kus pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni hakkasid inimesed üha enam tajuma, et neil on õigus sekkuda poliitikasse. Oli kätte jõudnud aeg, kus rahvas tajus endal loomupärast õigust rääkida kaasa ühiskonna ja riigi juhtimises. Hakkasid kujunema selged ideoloogiad, mis aitasid mõtestada ühiskonda, kus elame.

Allakirjutanule on enam meeldinud tõlgendada konservatismi kui poliitilist meelelaadi, mis püüab säilitada kehtestatut; traditsioonil ja sotsiaalsel stabiilsusel põhinevat poliitilist filosoofiat, mis toetab kehtivaid institutsioone ning järskudele muutustele eelistab järkjärgulist arengut.

Konservatiivsus välistab kollektivismi ja teised sotsialistlikel ideedel põhinevad maailmavaated, mis pärsivad üksikisiku vaba tahet ja loovust. Sotsialismi põhimõttele vastukaaluks rõhutab konservatiivne ideoloogia isikuvabadust, poliitilist mitmekesisust, hariduse ja sotsiaalhoolekande kohandamist sotsiaalsete rühmade eripära ja vajadustega ning majanduspoliitika korraldust turumajanduslikel põhimõtetel.

Konservatiivse ideoloogia rajajaks peetud Edmund Burke (1729-1797) on öelnud, et ühiskonda tuleb vaadelda teadliku tegevuse tervikliku lähtepunktina, mitte millegi ebamäärase ja poolikuna, mida on võimalik muuta inimese tahtliku ja ratsionaalse tegevuse tulemusena. Tema sõnul konstitutsioone ei looda, vaid need kujunevad ise. Igale inimesele ei olevat antud õigust elada nii, nagu mõistus talle ütleb, sest üksikisiku arusaam elust olevat ebatäiuslik. Hoopis arukam olevat tugineda sugupõlvede või kogu rahvuse kogutud ja salvestatud teadmiste kapitalile.

Riigielu korraldus peab olema rajatud vundamendile, mille üheks algeks on demokraatia, nii nagu seda soovitasid antiikfilosoofid Aristoteles, Polybios ja keskajal Aguino Thomas. Üks konservatiivse ideoloogia esindajaid Hegel (1770-1831) väidab, et kõik ühiskonnas olemasolev on mõistlik. Ühteaegu tähendab ühiskondlike suhete mõistlikkus seda, et olemasolev moodustab lüli ühiskonna moraalsetes alustes.

Konservatiivide põhimõtted on aegade arenedes jäänud ikka samaks, väärtustades riiki, õigust, rahvust ja selle kultuuri, religiooni kui ühiskonna moraalset alust ja perekonda ühiskonna algrakukesena. Kõik need tõekspidamised on omased ka eestlasele. Ehkki Eesti talupoeg ei teadnud ideoloogiatest midagi, on eestlase eluhoiak klassikaline konservatiivsuse näide. Ka 19. saj lõpus, venestamise kõrgperioodil – mis oli väidetavalt ulatuslikum kui nõukogude ajal – aitas meie kultuuril ja rahvusel ellu jääda alalhoidlik suhtumine kõigesse ümbritsevasse. Tagantjärele võime seda selgelt määratleda konservatismina.

Ka praeguses majandussurutises ja sotsiaalselt keerulises olukorras kulub eestlaslik jonn meile hädasti ära. Meid on lollitatud viie rikkama riigi sekka tõusmisega, samas kui suur osa meie inimestest on Rootsi pankade võlaorjusse langenud – nagu pärisorjad eluasemelaenuga soetatud onni või hüti külge kinnistatud. Võim on koondatud pealinna, meie riik näib lõppevat Tallinna piiril, kus seisab liiklusmärk „Asula lõpp“. Kuidas elatakse nn ääremaadel, see ei paista kellelegi korda minevat. Niisuguses olukorras ellu jääda võib põliselanikke aidata vaid põlvest põlve pärandatud alalhoidlikkus.

See kas me säilime siin maal eestlastena on meist igaühe kätes ja sealt edasi meie laste kätes.

Kui mõistate konservatiivsuse olulisust, soovite sel teemal Eesti konservatiivsuse tugisambaid kuulata ja ise kaasa rääkida, olete oodatud 23. septembril kell 14.00 Türi kultuurimajja. Esinejate ja ürituse täpsema info leiate SIIT LINGILT.