Peeter Proos | Vanglaplaneet
1995. aastast pärit New York Timesi artiklis ennustati, et 2020. aastaks on Ameerika idaranniku rannad inimtegevusest tingitud tegurite tõttu kadunud. Tegemist on läbikukkunud ennustusega, mis sümboliseerib hästi ka praeguste kliimaalarmistide meeleheitlikke pingutusi inimesi hirmutada, et nad oleksid nõus toetama nn kliimamuutuste vastast võitlust.
Pea 30 aasta taguses Timesi artiklis pealkirjaga “Teadlaste sõnul võib Maa soojenemine tuua kaasa palju probleeme” tsiteeritakse ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli “eksperte”, kes väitsid, et “globaalne kliimamuutus on tõepoolest käimas ja et vähemalt osa soojenemisest on tingitud inimtegevusest, eriti söe, nafta ja puidu põletamisest.”
Artiklis toodi välja mõned ÜRO nn „kliimaekspertide” ennustused, sealhulgas:
Maailmamere keskmine veetaseme tõus jätkub ja ulatub 2100. aastaks tõenäoliselt rohkem kui pooleteise jala kõrgusele. See, ütlevad teadlased, ujutaks üle paljude tihedalt asustatud jõgede deltade osad ja seal paiknevad linnad, muutes need elamiskõlbmatuks ning hävitades paljud rannad üle kogu maailma. Mõned eksperdid on arvamusel, et tõenäoliselt juhtub see Ameerika Ühendriikide idaranniku randadega järgmise 25 aasta jooksul. Juba praegu kaob iga aasta seal 2 kuni 3 jalga (60 – 90 cm) maismaad.
Ilmselgelt ei ole tänaseks Ameerika idaranniku randadega midagi juhtunud ning need on endiselt ohutud ja turvalised.
Veelgi enam, endised presidendid nagu näiteks Obama, keda ÜRO kliimateadlased isiklikult nõustasid ja kes on nende ennustustega väga hästi kursis, ostsid endale samasse piirkonda, Hawaii ja Martha’s Vineyard, kinnistuid.
Kuna nn kliimateadlaste prognoosid on pidevalt valeks osutunud, tuleb küsida, miks võetakse rahvusvaheliselt vastu erinevaid kliimakokkuleppeid, mille alusel kehtestatakse mõttetuid süsinikdioksiidi makse ja muid skeeme, mis muudavad energiahinnad pööraselt kalliks. Arvatavasti ei pane palju mööda need, kes vastavad, et: “Mängu nimi on kontroll.”
