Vanglaplaneedi Ukraina konflikti teemalised kajastused lähtuvad ajakirjanduseetika koodeksi põhimõttest, et sõna peavad saama konflikti mõlemad pooled. Eesmärgiks on tuua välja ka see informatsioon, mida Eesti peavoolumeedia ei kajasta, et inimestel oleks võimalik materjale läbi töötades oma arvamus kujundada. Hetkel jätkub sama olukord, mis nn Covidi ajal, et meedia ja poliitikud ütlevad rahvale ette, kuidas õige mõelda on – see ei ole vaba ühiskonna tunnus.
Vanglaplaneet on sõja vastu ja selle kiire lõppemise poolt, kuid konflikti pole võimalik deeskaleerida, kui inimestele söödetakse ette vaid ühe poole propagandat, mis on „õige“ ja teist poolt ei kuulata, sest nemad ainult „valetavad“. Selliselt käitudes pinged ainult suurenevad. Tuleb küsida, kellele on see kasulik, kui usume vaid ühe poole „tõde“ ja kas need „tõekuulutajad“ on kuidagiviisi tõestanud, et neile lähevad inimeste kannatused korda – või pigem vastupidi?
Miks peaks uskuma agressorit?
Miks peaks uskuma meie peavoolumeediat, mis on meile kõigile kaks aastat järjest lihtsalt tuimalt näkku valetanud? Peavoolumeediat, mis oma tülgastava propagandaga on muutunud täiesti mõistusevastaseks!
Miks peaks üldse kedagi või midagi uskuma? Lihtsalt, tunne huvi ka vastaspoole seisukohtade ja peavoolust erinevate allikate vastu! Tõde on ikka tõde, sõltumata, mida sina usud.
Et sius mitte kasulikud vaid hoopistükkis täiesti kasutud idioodid seal vanglaplaneedis..