Peeter Proos | Vanglaplaneet
24. aprillil jõudis minu postkasti kiri seoses 1. mai „Astu välja“ aktsiooniga. Kiri tuli Põhja Prefektuurist ja saatjaks Pärtel Preinvalts. Kirja sisu on järgmine:
Pöördun Teie poole seoses sotsiaalmeedias leviva algatusega “Astu välja”, toimumisajaga 01.05.20. Saan aru, et olete selle algatuse initsiaator. Vastab see tõele? Kui jah, siis kas plaanite jätkuvalt üritust korraldada?
Kuivõrd avaliku koosoleku korraldamisest tuleb politseid teavitada, uurin, kas olete sellise teavituse politseile teinud?
Järgnev on minu vastus sellele kirjale, mille ma just hetk tagasi teele saatsin:
Jah, mina olen nimetatud üleskutse algataja ning olen teadlik, et avalike koosolekute korraldamisest on tarvis politseid teavitada. Lähtudes sellest, et Eesti Vabariigis on kehtestatud eriolukord ning kõik avalikud kogunemised on keelatud, siis on hetkel keeruline ka meeleavaldust korraldada. Seetõttu ei ole aktsiooni „Astu välja“ formaadiks mitte avalik koosolek, vaid tegemist on üleskutsega inimestele, et nad 1. mail tunniks ajaks kodudest välja tuleksid ja niiviisi valitsusele oma meelsust näitaksid.
Eesmärk on sundida valitsust kasutama muid meetmeid COVID-19 viiruse tõrjumiseks, sest põhjused nii drastiliste meetmete kasutusele võtmiseks on pehmet öeldes küsitavad. Samas mõjutavad need meetmed oluliselt Eesti riigi majanduslikku olukorda ning ohustavad tõsiselt kodanike põhiõiguseid.
Te küsisite oma kirjas, kas ma plaanin jätkuvalt üritust korraldada. Minu vastus on kindel ja ning ma selgitan seda ka kohe.
Eesti Vabariigi kodanikuna olen ma läbinud kaitseväeteenistuse ning andnud vande „jääda ustavaks, demokraatlikule Eesti Vabariigile, ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki, vaenlase vastu (nii sise- kui välisvaenlase), kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama, oma elu isamaa eest, pidades meeles, et vastasel korral, seadus mind rangelt karistab“.
07.03.2020 Vikerhommiku saates ütles vandeadvokaat Allar Jõks, et:
„Eriolukorra väljakuulutamine eeldab seda, et oht on niivõrd laiaulatuslik ja suur, et mitte miski muu enam ei aita. Eriolukorra tunnuseks võiks olla see, et esiteks, kui haigustekitaja on riigis tervikuna või mingis piirkonnas (maakonnas või regioonis) nii laiaulatuslik ja teiseks, tervishoiuasutuste võimalused haigete vastuvõtmiseks, haigete abistamiseks on ammendatud või ammendumas. Puuduvad ravimid ja monitoorimise vahendid. Ehk olukord peab olema selline, et on vaja mingit erakorralist lahendust.
Mida me kuulutame välja siis kui terves Eestis on haiglad võimetud inimesi ravima, ravimid on otsas, transpordivõrk on kokku kukkunud. Jah, eriolukorda saab välja kuulutada ka siis kui see oht on nii ilmne, et kontroll võib kaduda, aga see oht peab olema ikka niivõrd ilmselge. Eriolukorras võib ju liikumispiiranguid kehtestada, võib inimestele, ettevõtetele, asutustele töökohustusi panna, kinnisasija siseneda, sundvõõrandada, koosolekuid ära keelata jne jne. Selleks et selliseid otsuseid teha, peaks olema ohuhinnang piisavalt täpne.“
Ei Eesti Vabariigi põhiseaduses, ega ka eriolukorra seaduses ei ole kirjas, et eriolukorda võib kehtestada juhul kui võib juhtuda, et levima hakkab raske haigus.
Eriolukorra seaduse paragrahv 2, lõige 2 ütleb järgmist:
„Eriolukord kuulutatakse välja tingimusel, et loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on vaja viivitamatult rakendada ulatuslikke abinõusid, sealhulgas päästetöid, ning ohu kõrvaldamine ja kannatanute abistamine ei ole võimalik käesolevas seaduses sätestatud abinõusid rakendamata.“
Kui vaadata numbreid, siis on täiesti selge, et tegemist ei ole haigusega, mille tõttu oleks tarvis eriolukord välja kuulutada.
Kui võrdleme COVID-19 pandeemiat mõne teise 20 sajandi suurema haiguspuhanguga, siis näiteks Hispaania gripiga võrreldes pole seda ollagi. COVID-19 tõttu on maailmas surnud väidetavalt üle 200 000 inimese. Hispaania grippi suri kolme aasta jooksul hinnanguliselt 50 kuni 100 miljonit inimest. Seega suri sellel ajavahemikul ühes kuus maailmas umbkaudu 2 miljonit inimest.
Esimene koroonaviiruse juhtum Eestis oli 27. veebruaril ja tänaseks on sellesse surnud ligi poolsada inimest. See teeb 0,8 inimest päevas. Eestis sureb erinevatel põhjustel iga päev ligikaudu 40 inimest.
Tartu Ülikooli meditsiinilise viroloogia ja mikrobioloogia professor ning valitsuse kriisikomisjoni COVID-19 tõrje teadusnõukoja juht Irja Lutsar ütles 7. aprillil toimunud koroonaviiruse teemalisel vebinaril, et:
„Kõik, kes on olnud COVID positiivsed, on läinud ka COVIDi surnutena kirja, kuigi me väga selgelt mõningatel juhtudel teame, et klassikalist COVIDi kliinilist pilti ei olnud. Surnute keskmine vanus on 80 aastat ja neil kõigil on olnud ka kaasuvad haigused.“
Praegune eriolukord on kehtestatud väga küsitavatel alustel ning mina Eesti Vabariigi kodanikuna ei kavatse pealt vaadata, kuidas valitsus oma võimu kuritarvitab ning põhiseadust oma äranägemise järgi tõlgendab.
EV põhiseaduse paragrahv 54 ütleb, et „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.“
See lõik ei ole meie põhiseaduses niisama koha täiteks. Paragrahv 13 ütleb ka, et: „Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.“ Aga mida teha siis kui riigivõim enam seadust ei järgi??? Ei ole just suur uudis, et võim kipub korrumpeeruma.
USA ajalooprofessor Rudolph Joseph Rummel lõi termini demotsiid – valitsus tapab oma riigi kodanike. XX sajandil on demotsiidi tõttu surma saanud kuus korda rohkem inimesi (262 miljonit) kui kõikides selle sajandi sõdades langenuid kokku, k.a I ja II maailmasõda.
Inimesed üle maailma astuvad välja ning nõuavad valitsustelt piirangute lõpetamist, sest majanduse välja lülitamine mõjutab negatiivselt oluliselt suuremat hulka inimesi kui COVID-19.
See mõjutab ka Teid, lugupeetud Pärtel Preinvalts. Ka teie olete politseinikuks astudes andnud vande olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, juhinduda kõrvalekaldumatult seadustest ning rakendada teile antud võimu õiglaselt ja erapooletult ning täita ausalt ja kohusetundlikult teenistuskohustusi.
Rõhutan just seda, et Eesti põhiseaduslikule korrale, mitte valitsusele, sest Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
