Juhan Haravee
Õhtuleht
23. november 2012
Karistusseadustik muutub täidlasemaks – Euroopa Liidu survel on valminud seadusemuudatus, mille kohaselt teatavatel tingimustel saab kuriteoks rühma vastu suunatud kuritegude eitamine, õigustamine või mitteoluliseks tunnistamine. Küüditamise, holokausti või teiste inimsusvastaste ja sõjakuritegude eitamine võib tulevikus kaasa tuua kuni kolmeaastase vanglakaristuse.
4.oktoobri Õhtulehes oli juttu suvel justiitsministeeriumist kooskõlastusringile saadetud vihakuritegusid puudutavatest seaduse muutmise seaduste eelnõust. Siis keskenduti karistusseadustiku vaenu õhutamise paragrahvile 151, mis skeptikute arvates võib karistamist hõlbustava efekti asemel vallandada hoopis piiramatu süüdistustulva.
Paragrahv 151’ puudutab inimsusvastase kuriteo, genotsiidi või sõjakuriteo eitamisega seotud kuritegusid. Seni kehtivas karistusseadustikus sellist sätet pole, kuid vastavalt meie kohustustele ELi ees, peab see sinna tingimata ilmuma.
ELi vastav raamotsus kohustab liikmesriike tunnistama karistatavaks rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudis määratletud genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude ning 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali harta artiklis 6 määratletud kuritegude avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine, millega võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu.
Rühma vastu suunatud kuriteo õigustamine on karistatav, kui õigustatav, eitatav või mitteoluliseks tunnistatav kuritegu on tuvastatud rahvusvahelise või Eesti kohtu lõpliku otsusega. Süüdistatav peab kohtu tuvastatud kuritegu eitama, õigustama või alatähtsustama avalikult ja ähvardaval viisil, põhjustades sellega vihkamis-, vägivalla- või diskrimineerimisohu inimeste rühmale või selle liikmele.
Karistusena nähakse ette rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus.
Võrdluseks võib tuua, et sama range karistusega võib meie karistusseadustiku paragrahvi järgi arvestada ka näiteks lapseröövel.
Milline peaks olema ähvardav viis?
Eelnõu autorid on otsustanud, et lisaks kohtuotsusega tuvastatavusele peab rühmavastase kuriteo avalik eitamine, õigustamine või alatähtsustamine olema toime pandud avalikult ja ähvardaval viisil. “Sõna “ähvardama” sisustab seletav sõnaraamat järgmiselt: sõnadega, žestidega või muu sellisega väljendama oma kavatsust teha kellelegi midagi halba, kasutada vägivalda, põhjustada kahju või ebameeldivusi…” soovitab justiitsministeeriumi nõunik Tanel Kalmet “ähvardava viisi” määratlemisel alustada sõnaraamatust. “Olema ohuks kellelegi või millelegi, andma põhjust kartuseks, et võib juhtuda midagi halba…”
Kalmeti sõnul määratleb karistusseadustiku paragrahv ähvardamist kui kuritegu järgmiselt: tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamist, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. “Seega ei sisalda kehtiv seadustik ähvardamise sõnaseletust, vaid kasutab sõna üldkeelses tähenduses, rõhutades alust karta ähvarduse täideviimist,” püüab Kalmet selgitada ähvardamise mõiste kasutamist seaduses. “Riigikohus on ähvardamise mõiste sisustamisel rõhutanud, et kannatanu hirmutunne, et ähvardus täide viiakse, ei pea tulenema pelgalt tema enda isikulisest eripärast, vaid ähvardus peab reaalne tunduma lisaks kannatanule ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.”
Uue sätte kohaldamiseks on Kalmeti väitel vajalik, et teoga on põhjustatud objektiivselt isikute rühma või rühma liikme vastase vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise oht. “Isegi sellise ohu olemasolul on tegu karistatav vaid siis, kui selle toimepanija ise on andnud mõista, et asjaomasele rühmale või selle liikmele võib juhtuda midagi halba või neile põhjustatakse kahju,” selgitab Kalmet. “Antud kontekstis tähendavad “ähvardus” ja “ähvardaval viisil” põhimõtteliselt sama.”
Muude riikide kohtute poolt jõustatud või jõustamata või vaieldava lahendiga tuvastatud kuriteo eitamine, õigustamine, alatähtsustamine ei ole Kalmeti sõnul karistatav. Samuti ei ole uue paragrahvi järgi karistatav muud liiki kuritegude eitamine, isegi kui sellel on rühmavastane iseloom.
Justiitsministeeriumil pole lõplikku nimekirja kuritegudest, mille puhul eitamine või õigustamine uue sätte kohaselt karistuse kaasa toob. Selliseid kuritegusid tuleb kahjuks üha juurde ja mingi suletud nimekiri oleks lihtsalt mõeldamatu. Eesti kohtud on tuvastanud Nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud inimsusvastaseid kuritegusid, nagu näiteks küüditamine. Rahvusvahelistele kohtutele on aga sääraste kuritegude tuvastamine igapäevane töö, rääkimata juba neist, mis leidsid tuvastamist Teise maailmasõja järgselt Nürnbergis ja Tokyos. Hilisemast ajaloost meenuvad eelkõige genotsiidikuriteod endises Jugoslaavias ja Rwandas.
Üleeilsel ümarlauanõupidamisel justiitsministeeriumis kordas justiitsminister Kristen Michal oma lubadust, et
enne, kui kõik selle mahuka eelnõuga seotud mured pole asjasthuvitatutega läbi arutatud, see dokument tema allkirja ei saa.
§ 151’. Rühma vastu suunatud kuriteo õigustamine
(1) Rahvusvahelise või Eesti kohtu lõpliku otsusega tuvastatud agressiooni, genotsiidikuriteo, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo ähvardaval viisil avaliku õigustamise, eitamise või mitteoluliseks tunnistamise eest, kui sellega on põhjustatud kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse, terviseseisundi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel määratletud isikute rühma või rühma liikme vastase vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise oht, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega.
Samm-sammult Orwelli mõtteroima poole.
Aastal 2007 kirjutas The Washington Post, et tagasi olevat lükatud Eesti, Läti ja Leedu palve lisada „vihakuritegude“ hulka Stalini juhtimisel läbiviidud sõjakuritegude eitamine või mittetähtsustamine endises Nõukogude Sotsialistlikes Vabariikide Liidus.
Molly Moore (20 aprill 2007) E.U. Ministers Agree on Rules Against Hate Crimes, Racism. Washington Post Foreign Service, URL http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2007/04/19/AR2007041902518.html
Seega uudise pealkiri on eksitav. Ekas’ muidu ei ilutseks sirp ja vasar 2012 aastal Brüsseli koridorides!
http://sphotos-a.ak.fbcdn.net/hphotos-ak-prn1/549108_446289928751268_2033178818_n.jpg
Mina arvan seda et küüditamised ja holokaustid jms on ajaloos kahjuks aset leidnud, aga selle mitte-uskumine ei tohi olla karistatav. Näiteks usun mina Jumalat, aga ei pane ju mitte-usklikku selle eest vangi. See oleks jabur.
Eelkõige säiligu ikka avatud suhtlemised ja avatud arvamuse-avaldused. Hukka mõistan aga seda kui mõnda rahvusrühma hävitatakse või taga kiusatakse nende eluhoiaku pärast. Pean silmas juute ja moslemeid. Kui nad omal maal nii usuvad, las nad olla. Vägisi aga üksteist keelda-karistada EI TOHI. Meil on vaba maa ja me oleme vabad ning pealegi üksteise suhtes viisakad ja mõistlikud.
Selge on see, et holokaust kui selline, ei olnud see, mida räägib massimeedia ja kooliõpikud! Seda, et sellised asjad avalikuks ei saaks, peab kaitsma kõiksugu soga välja mõeldes, antud juhul “vihakuritegude” seadus. Juudid või täpsemalt öeldes judaistid või sionistid, kes ju meie maailma juhivad, ei taha, et tuleks näiteks välja, et juute nii palju gaasigambrisse ei aetudki kui räägivad õpikud. See on vajalik selleks, et keegi ei arvaks, et juudid milleski süüdi on ja jääks mulje, et meie tegelikud orjastajad on ise ohvrid. Tihtipeale räägitakse ju meedias ja raamatutes absoluutselt vastupidist juttu, kui tahetakse midagi varjata või jälgi segada. Ega… Loe lisaks »