Ilvese roll

Peeter Proos
Vanglaplaneet
16. november 2012

Toomas Hendrik Ilves tõestas taaskord, et tema nämmutamine kodanikuühiskonnast ning inimeste otsesest kaasamisest poliitiliste otsuste tegemisse, on pelgalt sisutühi retoorika.

Tuletan meelde hiljutist kultuuritegelaste palvet presidendile, et ta ei ratifitseeriks ESM lepingut ning paneks selle rahvahääletusele. Kuid Kadriorgu kirja üle andma minnes ootas ESMi vastaseid ees vaid tühi tondiloss ning presidenti kohata ei õnnestunud – niipalju siis suhtlusest kodanikega.

15. novembri Vikerraadio „Reporteritunnis“ rääkis president Ilves jälle temale omasel, murelikul viisil Eesti poliitilisest olukorrast ja kiitis Harta 12 algatajaid:

„Ma usun, et suhtlus valitute ja rahva – või täpsemalt öeldes – mures kodanike vahel vajab korrastamist. Tõe varjamine, et mitte öelda valetamine; üleolev suhtumine inimestesse; paljusid inimesi puudutavate küsimuste ühepoolne otsustamine ilma kaasamiseta/../ – need on kõik probleemsed alad meil ja mul on hea meel, et see kiri on pannud ka võimulolijaid tunnistama, et tuleb midagi teha“

Millegi pärast ei soovinud aga Ilves vastata saatejuht Lauri Hussari küsimusele, miks president ei ole midagi teinud süsteemi reformimiseks, et kõrvaldada probleemid millele Harta 12 viitab.

Muidugi oleks ka natuke naiivne loota, et trilateraat ja globaalse finants- ning võimueliidi marionett muretseks kodanike õiguste ja heaolu pärast. Ilvese ilukõne mõte seisneb inimestele lootuse sisendamises ning sellega nende maha rahustamises. Rahvale jäetakse mulje, et riigil on president kes inimestest hoolib ja neid kaitseb, sest ta ju räägib niimoodi ja egas president valeta.