Hans H. Luik
Eesti Päevaleht
28. oktoober 2012
Eesti poolt vaadates jääb USA presidendi Barack Obama välispoliitika nõrgaks – kurb on jälgida Gruusia ja Ukraina libisemist Vene mõjusfääri. Vabariiklase Mitt Romney juhatusel võiks Eesti tunda end kindlamalt, kuid siis tuleks meie poliitikutel nõustuda Romney sõjaka retoorikaga.
Reedel läksid USA sõjakamad poliitikud tülli küsimuses, kes vallandas 2003. aastal Iraagi verepulma. Asi algas sellest, et G. W. Bushi valitsuse välisminister Colin Powell hakkas toetama vabariiklaste vastasleeri, Obamat. Powell ründas Romneyt, kelle välispoliitilised seisukohad muutuvat pidevalt. „Ühel hetkel on ta kindlalt meie vägede Afganistani jäämise poolt, esmaspäeval aga nõustus vägede tagasitoomisega. Kuberner Romneyl on mõned väga-väga tugevad uuskonservatiivsed seisukohad, mida ma ei jaga.”
Senaator John McCain põrutas uuskonservatiivide leerist: „Powelli enda kõige kurvem poliitiline hetk oli see, kui ta läks ÜRO julgeolekunõukogu ette ja rääkis Iraagi kohta absoluutset valet. Nüüd kiidab Powell Obamat, et too tõi meid Iraagist välja. Kuid need olid Powelli enda julgeolekunõukogu ees esitatud väited, mis meid Iraagi sõtta viisid!”
Unustas ära
Tõsi ta on. Kindral Powell kandis julgeolekunõukogu ees ette mingeid katkendlikke iraaklaste telefonikõnesid ja näitas vanade veoautode pilte, väites, et Iraagil on kindlasti massihävitusrelv. Prantsuse ja Saksa riigijuhid väljendasid kindrali jutu peale suurt skepsist. (Hiljem sai selgeks, et massihävitusrelvi Iraagil tõesti polnud.) Ent Vietnami sõja veteran, senaator McCain unustas vanema mehena ära, et 2002. aastal kinnitas ka tema: „Igaüks teab, et Iraagil on massihävitusrelvad.”
undefined
McCain 2002. aastal
Iraagi ründamine algas 20. märtsil 2003. Saksamaa ja Prantsusmaa, kellel oli Iraagi kohta strateegilist informatsiooni, üritasid pidurdada uute EL-i kandidaatriikide kihku koos Ameerikaga verevalamisse tormata. Ka Bushi enda julgeolekunõunik Richard Clarke on raamatus „Kõigi vaenlaste vastu” kirjutanud, kuidas Iraagi ründamine vastukaaluks al-Qaida 9/11 terrorile tundus sama ogar kui „Mehhiko ründamine vastuseks sellele, et jaapanlased pommitasid Pearl Harbouri”.
Kuigi Prantsuse president Chirac manitses Ida-Euroopa maid mitte sekkuma asjasse, mille kohta neil ei ole strateegilist informatsiooni, ja pigem „kasutama võimalust vaikida”, kirjutasid kümme riiki, sealhulgas Eesti, alla nn Vilniuse kirjale. Eesti ühines Iraagi sõda õhutava kirjaga välisministeeriumi julgeolekupoliitika asekantsleri Harri Tiido (endine Trilateraalse komisjoni liige – PP) allkirja kaudu. „Püüdsin kirja sõnastuses muuta kohta, kus räägiti USA poolt esitatud kindlatest tõenditest Iraagi massihävitusrelvade kohta, sest meile Powelli tõendid väga veenvad ei tundunud,” meenutab Tiido nüüd. Teksti ei muudetud.
Eesti Ekspressi küsimusele, kes kirja õigupoolest koostas, vastas Kristiina Ojulandi välisministeerium, et see polevat oluline. Herald Tribune paljastas aga, et kirja koostas suure tõenäosusega maailma suurima relvafirma, USA Lockheed Martini asepresident ja lobist Bruce Jackson.
Vilniuse kiri koostati Herald Tribune’i andmeil jaanuaris 2003, kui Bruce Jackson kutsuti USA Slovakkia saatkonda pidulikule lõunale. Koosviibimisel oli ka enamik kümne gruppi kuuluvate riikide Ameerika suursaadikuid. Kiri, millega Eesti Siim Kallase valitsuse ajal ühines, toetas USA Iraagi-poliitikat juba enne, kui Colin Powell ÜRO julgeolekunõukogu ees sõja õhutamiseks valefakte esitas. Hiljem on kindral rahvusvahelise avalikkuse petmise pärast vabandust palunud.
Sõda Iraagis viis Iraagi šiiitide võimu alla, ehkki vabade valimiste kaudu. Šiiidid on võimul ka Iraanis ja võtavad varsti tõenäoliselt üle Süüria.
Kuna USA ja Iisraeli järgmiseks sihtmärgiks võib saada Iraan, hakkab ilmselt kusagil valmima uue „agarate koalitsiooni” kiri (ameeriklaste coalition of the willing). Ja Prantsusmaa presidendiks on taas sotsialist. Loodame, et selleks ajaks on Eesti välispoliitika sedavõrd Euroopa tuumikriikidele lähenenud, et meiega jagatakse luureinformatsiooni.
On auasi teha vahet vältimatul sõjaolukorral ja kindralite provokatsioonil.
