Rein Raud
Eesti Päevaleht
29. oktoober 2012
Terve suve jooksul küsisin endalt toimuvat pealt vaadates korduvalt, miks ma ei kirjuta selle kohta artiklit. Ja vastasin: see ei muudaks midagi. Lauristin kirjutas, Kivisildnik kirjutas, paljud kirjutasid. Et rahva ja riigi vahele tekkinud lõhe süveneb, et nii edasi enam ei saa.
Aga saab küll. Mis mõtet on avaldada arvamust ruumis, mida Aare Pilv tabavalt nimetab „kurdiks ajastuks”? Peale selle, et saaks endal südamelt ära, või hoopis närvi mustemaks.
Võim valdab vaba mõtte tasalülitamise mehhanisme perfektselt. Näiteks riigikogus on kombeks korraldada nn Valge saali arutelusid, mis toimuvad siis, kui tegelikult on juba teada, mis tuleb. Sinna uhkesse ruumi kutsutakse kokku erinevate vaatenurkade esindajaid, kes võivad tundide kaupa jahuda, kuidas nende meelest asi peaks olema, pärast võtab keegi kokku, et näete, oli erinevaid seisukohti, me siis vaatame-kaalume. Kuigi tegelikult on otsus kabinettide vaikuses ammu tehtud.
Ometi, praeguseks on toimunud mõningaid asju, mida ei saa selges keeles kirjeldamata jätta. Me oleme videomängus „Eesti Vabariik” siirdunud järgmisele level’ile. Kui kunagi alguses oli kombeks avaliku võimu hääletorudel iga vähegi kriitilise arvamuse kohta kohe vastata, et kas teie tahate siis kommunistlikku korda tagasi, siis praegu on põhjust öelda: see ongi tagasi.
Uues, ajakohasemas vormis ja ilma kõigi ekstsessideta. Kaupa täis poodidega. Poolingliskeelsena poolvenekeelse asemel. Aga sisuliselt väga sarnasena.
Silvergate’i skandaaliga on Eesti taassisenenud postsovetlikku ruumi. Meil ei ole enam põhjust väita, et asjad on mitte üksnes paremini, vaid oluliselt, sisuliselt teisiti kui Venemaal, Ukrainas või Armeenias. Me oleme paarikümne aasta jooksul suutnud üles kasvatada terve põlvkonna komsomoli ja NLKP noorliikmeid ka pärast seda, kui need organisatsioonid siin oma tegevuse lõpetasid.
Samasuguseid teflonmehi, kes ei usu ei oma organisatsiooni deklareeritud eesmärke ega programmi teostatavust („Eesti Euroopa viie kõige rikkama riigi hulgas” kõlab peaaegu nagu kommunism), küll aga teavad, et hüvesid on piiratud hulk ja ainult võimulolijad võivad oma tegevusega tagada, et neile saaks neid osaks ebaõiglaselt palju.
Loomulikult ma tean, enne kohtulahendit ei või keegi öelda, et see-ja-see on süüdi. Ja ei ütlegi. Ometi, ma võin arvata (ja mulle tundub, et väga paljud jagavad seda arvamust), et nii on vaid seepärast, et tipp-poliitikud valetavad, jahmatava enesekindlusega ja ilma erilise fantaasiata, vaevumata isegi üritama anda oma sõnadele vähimatki usutavust.
Kui ma kuulen, et kellelgi oli kodus sularaha, mille eest ta kavatses maad osta, siis on vaid kaks võimalust: kas peab ta mind täielikuks idioodiks või siis on tal absoluutselt ükskõik, mida ma temast arvan, sest tema võib. Tal on võim. Ta teeb, mis tahab. Teda ei koti. Ta määratleb ennast ise, informatsiooniliselt ja juriidiliselt. Ja koos sõpradega broneerib ta ruumi, kus võiks tema vastu meelt avaldada, ja noogutab kaasa, kui tema sõbrad hakkavad õigussüsteemile (mis on sel juhul mu meelest toiminud õigusriigi viimase tugisambana) ka päitseid pähe planeerima.
Mida tähendab sisuliselt praegu minu jaoks piisava selgusega ilmsiks tulnud, mis sest, et kohtus tõestamata parteide rahastamise mehhanism? Seda, et Eesti riigis võib osta seadusi ja hääli.
Nagu mujalgi endises Nõukogude Liidus, ruumis, kuhu me nüüdsest üsna ühemõtteliselt jälle kuulume. Ma ei saa võtta sellist riiki tõsiselt, isegi kui selle valitsejate hulgas on ikka alles ka mõni üksik aus ullike. Mul ei saa olla enne praeguse olukorra väga põhjalikku muutmist enam usku mitte ühessegi riigikogu otsusesse ega valitsuse ettevalmistatud eelnõusse.
Mul ei ole enam usku
Mul pole võimalik arvata, et need on välja kujundatud parima arusaamise kohaselt riigi ja rahva oleviku ja tuleviku vajadusest. Ma kardan, et need on tellija materjalist. Ja korralikult kinni makstud. Ma ei oska alati näha seoseid, kuidas üks või teine pisike seadusemuudatus on kasulik ühele või teisele suurfirmale, organisatsioonile või institutsioonile, aga ma usun nüüd, et nad on enam-vähem alati olemas. Ja miks üldse me peaksime arvama, et tegemist on seaduslikult tegutsevate rahastajatega? Kusjuures see ei käi ainult Reformierakonna kohta. Kõik teised parlamendierakonnad on vaadanud toimuvat pealt, suu vett täis. Sellest ma saan järeldada ainult, et nad on samasugused.
Kuidas peab tundma end ühiskond, mis on suures osas veendunud, et teda valitsevad moraalsed värdjad? Kes üldse ei suuda, need lähevad ära. Mõne jaoks ei valmista olukord probleeme, vaid lubab tema oma lähemas elukeskkonnas samamoodi vassida ja sahkerdada. Mõni ohkab sügavalt, surub hambad risti ja kannatab ära. Mõni tõstab korraks uniselt pea, et kas oli midagi või? Ja valib järgmine kord jälle orjade ja orjapidajate parteid. Aga mõni ikkagi ulub ja karjub, kuni saab. Eks nüüd sõltub nii mõndagi sellest, kui palju neid viimaseid on. 1
Varem samal teemal:
Aare Pilv „Vaikiv või kurt ajastu?” 19.10
Andrus Kivirähk „Kes neid valib?” 27.10
