Delfi
27. veebruar 2012
End alternatiivsena reklaamiv Tallinna linnameedia ületas Breivikut ja Reformierakonda võrreldes küll igasugused piirid.
Värskeim Tallinna linna häälekandja ehmatab lugejaid mõneti ootamatu pealkirjaga: „ANDERS BREIVIKU MASSIMÕRV – parempoolse vägivalla võidukäik“ ja alapealkirjaga „Paremäärmuslus on tänases maailmas üha kasvav needus.“
Pealinna lugu algab sellega, kas juuli lõpus ligi 80 inimest tapnud Anders Breivikut nimetada parempoolseks kristlikuks fundamentalistiks või neonatsiks. Kuna Breivik vihkavat Norra Tööparteid, mida tõestavat partei noorliikmete tapmine, siis võib ta ilmselt parempoolseks ristida. Järgneb küsimus parempoolse ideoloogia ja vägivalla seoste kohta koos hulga veriste näidetega. Ja siis tuleb eriti huvitav koht…
„Eesti kontekstis oleks Breiviku tegu sama, kui Reformierakonna või IRL-i jünger tulistaks Keskerakonna või sotside noortekogu liikmeid ettekäändel, et need on sõbralikud ka muust rahvusest inimeste vastu, ei nõua nende väljasaatmist riigist vms. “
Ent sellega analoogiad ei piirdu: „Paremäärmuslased mängivad ka oskuslikult rahva hirmudega (majanduslikud pinged, hirm kuritegevuse ees jne), suunates avalikkuse viha teatud elanikerühma vastu. Nad jagavad inimesed mustvalgelt vaid kaheks grupiks – tootjateks ja «parasiitideks», esindades enamasti neoliberaalset majandusideoloogiat (lemmikud Friedrich von Hayek ja Milton Friedman), nagu ka meie parempoolsed.“
Loo lõppakord üritab ilmselt väita, et ka Eestis tuleks uurida parempoolsuse ja vägivaldsuse seoseid, ent midagi täpsemat välja ei tooda.
Mida sellest kõigest järeldada? Olgu, ajaleht Pealinn on varemgi intellektuaalselt huvitavat materjali üllitanud, ent kõnealune Maarja-Liis Arujärve tekst kipub küll piire ületama. Eesti poliitikute ja paremäärmuslaste juures sarnaste omaduste otsimine ning seeläbi nende Breivikule lähendamine on liiast. Sama moodi nagu on liiast mõte koalitsiooniparteide ja opositsioonierakondade vahelisest relvastatud arveteklaarimisest.
Jättes kõrvale tõsiasja, et lool on probleeme nii eetika, põhjendusteta väidete esitamise ja vastaspoolele sõna andmisega, vaadakem asju tervemõistuslikult. Üks asi on õhutada inimesi meeleavaldustele ja streikidele. Teine asi on vägivalla ja päevapoliitika segamine. Meenutades näiteks Kaitseministeeriumis toimunut, leidub relvastatud hulle ka Eestis – pole vaja neile uusi mõtteid anda.
Lõpetuseks – Heimar Lenk võiks oma saates “Meedia keskpunkt” päevapoliitika asemel ka kõnealust Pealinna artiklit lahata. Ja staažika ajakirjanikuna võiks ta ka oma kolleege korrale kutsuda.
