Facebooki Demokraatlik Vabariik

Olid kord ajad, mil Facebooki veel olemas ei olnud. Eelkäijaid käis küll juba ringi, kuid alles FB tulek tõi rahva massiliselt internetti – otsima inimesi, kelle unustamisega viimased kümme aastat vaeva oli nähtud. Koolikaaslased, kellega kunagi midagi eriti ühist polnud; abielupaar, keda trehvasime puhkusereisil, kuid kes külla tulles ilmselt tüütuks osutuks…

Uus imetore võimalus hoida ühendust inimestega, kellest me ei hooli, langes meie rüppe täiesti tasuta. Jah, tasuta! Facebook aga kasseeris oma tasu natuuras sisse, rakendades meie poolt saadetud andmed reklaamimüügi vankri ette.  Tugevdades oma haaret meie üle, hakkas Facebook kasumi kasvatamise nimel ka oma tingimusi täiustama.

Iga kord, kui need Facebooki libekalad «meie» lehekülje kallal käisid – mille eest me ei maksnud – me muidugi kurtsime ja kaebasime. Sigudikud! Oleks pidanud pigem Winklevosside leeri minema.

Financial Timesi lugejad teavad hästi, et tasuta lõunaid pole. Noh, Facebook oli ju tasuta lõuna, aga neil jätkus häbematust menüüd muuta. Möödunud nädalal tegid nad seda taas, saatjaks juba tuttav nutukoor.

Nädalavahetusega võib ka sinu uudisvoog saada risustatud standardsõnumiga sõpradelt, mis algab sõnadega «Tee mulle üks teene…» (ingl. k. Do Me a Favor…) ja edastab ka instruktsioonid, kuidas nende virisemistele teatud privaatsus taastada.  Juhised ei tundu olevat eriti keerukad, kuid teisest küljest tagavad nad üsna palju tülinat. Ja just sellise inertsi peale (inimene on kauem lehel) Facebook oma muutused üles ehitabki.

Ühtlasi andis Facebook teada, et plaanib edaspidi tõsta sinu aktiivsuse taset. Nagu näib, on neil kavas saada sinu interneti-toimetuste keskmeks, mis kasvatab raha teenimise võimalusi.

Varsti teavitavad nad automaatselt su sõpru sellest, mida sa loed ja millistel saitidel käid. Sellest pole hullu, kui sa loed peamiselt FTd ja uudisraamatute ülevaateid, kuid kui su päevad mööduvad Youporni või – mis veelgi hullem! – Mail Online’i seltsis, siis on asi nutune.

Muuhulgas võid sa avastada, et vaatad mingit filmi Angelina Joliega samal ajal, kuigi päris kohtinguna see justkui arvesse ei lähe.

Nagu kõike FBga seonduvat, saab kogu seda tüli enamjaolt leevendada. Kui tahad oma privaatsust tagasi, võid asuda seadistusi sättima. See käib pea-aegu sama kiiresti, kui Ikea raamaturiiuli kokkupanek.

Mis aga kasutajaid eriti ängistab, on tunne, et neid on reedetud. Oli ju tekkimas arusaam, et neil on FB arengus sõna sekka öelda. Omanikuks või vähemalt aktsionäriks olemise luul sai hoogu juurde sellest, et FB – nagu enamik kaasaegseid ärisid – esitleb oma kommertsotsuseid kui kasutajate huvidest lähtuvaid liigutusi.

Viha poeb hinge seetõttu, et inimene ei suuda hinnata oma kohta Facebooki võrrandis. Keegi ei taha endale teadvustada, et ta pole muud, kui paar silmamuna reklaamijate teenistuses. Et ta isiklik elu on vaid pakend.

Seega on kasutajad võtnud nõuks uskuda, et Facebook on piirideta demokraatia.

Facebooki Demokraatlik Vabariik (FDV) ei armasta aga oma kodanikega aru pidada. Eelistatakse kamandamist, andmekogumist ja pidevat meeldetuletamist, et kasutajad end üha enam avaksid – «share more!».

Vabariik tahab olla kursis su iga liigutusega. Teada, mida sa vaatad, kellega vestled. Piiride raames võid sa vabalt ringi uitada ja õnneks need laienevad pidevalt. Sa võid öelda, mida tahad. Sa võid isegi lahkuda, kuid FDV eelistaks, et sa seda ei teeks. Ja kui aus olla, pole eriti kuhugi minna ka.

Facebooki kasutajad ei ole kliendid. Ega ka aktsionärid. Me oleme toode. Ja tootena tuleb meeles pidada, et letile asetatud liha ei vali, kuidas teda süüakse.

Mingi valik meil siiski veel on. Me võime ära minna – ja piirata oma sõpruskonda nendega, keda me päriselt näha sooviksime. Võime ka jääda. Aga kui me jääme, siis tuleb teada oma kohta toitumisahelas.

Staatuse uuendus: me oleme Facebooki internetikaubamaja eluskari. Käib meie nuumamine.

Copyright The Financial Times Limited 2011.