Toimetas Peeter Proos
Vanglaplaneet.ee
23, september 2011
Rõõmus Washington Posti artikkel algab kirjeldusega sellest, kuidas ühel kenal sügisõhtul tõusid Fort Benningi sõjaväebaasist õhku kaks mudellennuki-suurust õhusõidukit ja alustasid u. 3 km kõrgusel tiirutades oranžide, roheliste ja siniste sihtmärkide otsimist.
Pilootideta ja automatiseeritud lennukid on omapäi taevasse jäetud, ilma igasuguse inimesepoolse juhtimiseta.
20 minutit hiljem on üks lennukitest pardakaamera abil avastanud sihtmärgi ja teavitab sellest ka teist õhusõidukit, mis samuti kohale lendab, et oma sensoritega värviline objekt üle „vaadata“. Edasi antakse info juba maapeale, mehitamata autole, et ka see saaks objektist korraliku ülevaate.
Selline on ettekujutus tulevikusõjast Ameerika moodi: aeg kui droonid jahivad, tuvastavad ja tapavad vaenlasi ning otsuseid teeb tarkvara, mitte enam inimene ise.
Demonstratsioonis kasutatud tarkvara väljatöötaja, Georgia teadlane Charles E. Pippin ütleb, et näites kasutatud sihtmärgid olid küll lihtsad, aga kui tõsiseks mölluks läheb ja sellised droone on vaja kümnete kaupa juhtida, siis ei jõua inimene seda kõike hoomata.
Demonstratsioonis näitatu oli kõigest vundament, mida arendatakse edasi, kuni droonid suudavad inimesi näotuvastuse või muu tarkvara abil tuvastada. Kui kinnitus on saadud võib droon sihtmärgi raketi abil tappa.
