Delfi
7. mai 2010
„Kaksteist aastat tagasi, kui võeti vastu otsus eurotsooni loomisest, ennustasin mina koos veel mõne ökonomistiga väljaspool Euroopat, et ühel ilusal päeval see blokk laguneb, kirjutab 5. mail Iisraeli ärilehes Globe ökonomist Mike Astrachan.
„Paraku pidas eurotsoon vastu palju aastaid. Selle tagajärjel on eurotsooni lagunemise maksumus kasvanud koletislike mõõtmeteni.
„Lagunemine ei ole muutunud veel vältimatuks. Kõigi bloki liikmete ja eelkõige Euroopa keskpanga kiire ja täpne tegutsemine võivad veel euro rehabiliteerida. Paraku paljude mängijate, iseäranis Saksamaa, Kreeka ja EKP aeglase ja ebakindla reageerimise korral võivad lootused olla asjatud.
„Selleks, et mõista, kuidas eurotsoon oma praegusse olukorda sattus, piisab sellest, kui meenutada mõningaid faktoreid“, jätkab Astrachan.
Mõni nädal tagasi selgus, et Kreeka finantsolukord on märksa hullem kui arvati. Algasid loiud arutelud, kusjuures näis, et Saksamaa lükkab lahenduse edasi kuni kohalike valimisteni, mis toimuvad tuleval nädalavahetusel.
Lõppude lõpuks sekkus asjade käiku Rahvusvaheline Valuutafond, Kreeka aga oli sunnitud nõustuma range säästurežiimiga. Selle eest lubati talle kolme aasta jooksul 110 miljardit eurot. „Sellel etapil, kirjutab Astrachan, näis, et Kreekale läheb tarvis ligikaudu 150 miljardit eurot, kusjuures tema eurotsoonist väljumise ja võla mahakandmise maksumus oleks olnud umbes samasugune. Niisiis oli otsus kerge tulema. Kui on võimalik aidata ning sama raha eest euro stabiliseerida, miks ka mitte. Paraku tõi see esmapilgul lihtne lahendus enesega kaasa ootamatud tagajärjed“.
„Teisipäeval levisid kuulujutud, et Euroopa nõrgad majandused (Portugal, Iirimaa ja Hispaania) paluvad samuti abi. Hispaania kohta kõneldakse näiteks, et temale on tarvis ligikaudu $400 miljardit eurot. Kas see on tõepoolest nii? Lõppude lõpuks on nimetatud summa ligikaudu ekvivalentne Hispaania välisvõlaga.
Sellest hoolimata võib Hispaania valitsusele niisugust summat tarvis minna siis, kui riigi pankade hoiustajad viivad oma raha parematesse pankadesse, mis asuvad niisugustes riikides nagu Saksamaal, Šveitsis ja USA-s. Sellisel juhul tuleb valitsusel süstida Hispaania pankadesse tohutu likviidsus. Peale selle võib juhtuda, et Hispaania kreeditorid, kes on andnud valitsusele laenu, ostes riigi võlakirju, otsustavad laenu mitte pikendada ning see suurendab veelgi valitsuse finantsvajadus.
„Muidugi, EKP võib niisuguseid summasid sobiva tagatise korral finantseerida. Või ei? Kas nõustub sellega EKP juht Jean-Claude Trichet, kes kõigest kaks kuud tagasi võitles mitte-olemasoleva inflatsiooniga, tähendavad ju taolised sularahasüstid trükipressi käivitamist? Lõpuks, millist summat läheb siis tegelikult tarvis? Seda ei tea keegi“.
Kui Hispaania valitsusel õnnestub koordineerida oma tegevus Trichet’ga, jätkab Astrachan, ja sama juhtub Kreeka, Portugali ja Iirimaaga, siis on võimalik, et leitakse lahendus, mis ei eelda eurotsooni lagunemist. „Euro jaoks on olemas positiivsed stsenaariumid, kuid võimalused pääsemiseks ei ole suured“, märgib ta.
Kreeka päästeplaan eeldab, et majandus väheneb käesoleval aastal 4%, tuleval aastal algab paranemine, aga 2012. aastal algab kasv. Neid eeldusi loeb Astrachan liiga optimistlikeks ning kahtleb selles, kas need realiseeruvad. Sellepärast on kreeklastel ja nende ametiühingutel, kes korraldavad demonstratsioone ja streike, tema arvates õigus.
„Näib, et oleks parem, kui Kreeka väljuks (või heidetaks välja) eurotsoonist, viiks sisse ajutise või püsiva võlamoratooriumi ning pöörduks tagasi rahvusliku valuuta juurde, mille maksumus saab muidugi olema madalam kui selle ekvivalent eurodes. Lühidalt öeldes võiks Kreeka läbi viia devalveerimise, alandada intressimäärasid ja provotseerida inflatsiooni. Muidugi ei saa ta nimetatud samme läbi viia eurotsooni jäädes.
„Kui Kreeka väljub eurost, ei kao bloki teiste nõrkade liikmete probleemid kuhugi ning on täiesti võimalik, et Saksamaal (võib-olla koos Prantsusmaaga) oleks samuti parem lahkuda, provotseerides bloki lõpliku lagunemise“, leiab Astrachan.
„On arusaamatu, kuidas seda saab teha, kuivõrd eurotsooni ehitajad ei ole hoolitsenud selle eest, et selgitada, kuidas riik saab sellest väljuda. Kreeka jaoks saab see olema suur probleem, kui ta otsustab kuulutada ennast pankrotis olevaks, kirjutab majandusteadlane. – Saksamaa kantsler Angela Merkel paistab olevat probleemi teadvustanud alles hiljuti, sel nädalal ta kuulutas, et vastavatesse kokkulepetesse viiakse sisse parandused. Lähimate eesmärkide jaoks on see muidugi liiga hilja, kuid fakt ise, et Merkel sellest mõtleb, viitab sellele, et ta arutleb juba võimaluse üle eurost loobuda.
