Sergei Stadnikov
Eesti Ekspress
18. september 1998
1973. a loodi ameerika töösturi “Chase Manhattan Banki” järelevalvenõukogu esimehe ja “Rahvusvaheliste suhete nõukogu” (“Council on Foreign Relations”) presidendi David Rockefelleri eestvedamisel maailma üks mõjukamaid ühiskondlik-poliitilisi organisatsioone “The Trilateral Comission”, kes ühendab ca 200 juhtivat USA, Euroopa ja Jaapani poliitikut, ajakirjanikku, majandustegelast ning teadlast.
Esimeseks direktoriks sai tuntud politoloog ja sovetoloog Zbigniew Brzezinski, kes lisaks kõigele oli 1976.-1980. a tegev president Jimmy Carteri julgeolekunõunikuna. Trilateraalset komisjoni finantseerivad muu hulgas Ford Foundation, Lilly Endowment, Rockefeller Brothers Fund, Kettering Foundation.
Ametlikult püüab komisjon kaasa aidata maailmas tekkivate probleemide lahendamisele, ekspertidena kaasatakse sageli mitmete riikide valitsusliikmeid. Organisatsiooni üldkeskus asub New Yorgis, 345 East 46th Street, lisaks veel keskused Tokyos ja Pariisis. “Trilateraalide” hulka kuuluvad niisugused rahvusvahelise kaaluga prominendid nagu ekspresidendid Jimmy Carter ja George Busch, finantsekspert ning Föderaalse Reservsüsteemi endine šeff Paul Volcker, saksa ja prantsuse poliitikud Otto Graf Lamsdorf ning Raymond Barre, ameerika ekspoliitikud Robert Mcnamara, Caspar Weinberger, Henry Kissinger jt.
Tulevase organisatsiooni eesmärkidest kõneles Rockefeller 1972. a rahvusvahelise publiku ees Londonis, Brüsselis ning Pariisis: see pidi töötama “rahu ja heaolu hüvanguks, tuleviku probleemide lahendamisse inimkonna helgeimad pead.” Oma esinemised lõpetas ta lootuses, et uus põlvkond ületab eelkäijatega võrreldes kergemini keelelis-rahvusliku piiratuse ja multinatsionaalne majanduslik integratsioon muutub neile loomulikuks ning iseenesestmõistetavaks.
Sisuliselt pandi alus oma internatsionaalselt mõjult vähemalt teisele (nn Bilderbergi klubi järel) ideoloogiliselt üsna homogeensele lobbistlikule grupile. Organisatsiooni liikmete seas võib näha palju “bilderberglasi”, kuid erinevalt viimastest laiendasid trilatelaarid oma tegevuse juba algusest peale ka Jaapani poliitilis-majandusliku eliidi mõjutamisele.
Analüüsides rahvusvahelise pressi selleteemalisi kirjutisi, torkas silma järgmine suunitlus: rivaliteet atlantilise (=ameerika) ja valdavalt euroopa päritoluga mõjurühmade vahel. “Trilateraalne komisjon” on ameerika orientatsiooniga, kaua aega domineeris seal David Rockefeller; Bilderbergi klubi aga püüab enam arvestada juhtivate Euroopa suurriikide geopoliitiliste huvidega.
Jaapani kaasamist “trilateraalide” liikmeskonda peetakse USA miljardäri üheks geniaalsemaks käiguks, mida nende partner-konkurendid ei ole senini suutnud täiesti korvata. Sageli osutatakse ka Paul Volckeri arvamisele, mille järgi eksisteerib põhjuslik seos organisatsiooni loomise aja ning dollari kursi vabakslaskmise vahel. Kaunis mõtlemapanev on tõrjuv hoiak meedia esindajate osavõtu suhtes ühenduse istungitest.
Eestist on komisjoni konverentsidel osalenud Lennart Meri ja Jüri Luik (ehk tulevased täisliikmed?), poliitilisele vaatlejale Harri Tiidole tehti hiljuti liikmeks saamise ettepanek. Ettepanek sääraselt organisatsioonilt on tõepoolest niisugune, millest on võimatu keelduda, samas näitab selle maailma vägevate usaldust. Lootkem siis, et hr Tiido seda usaldust ka õigustab.
