Rainer Kerge
Õhtuleht
22. mai 2010
“95protsendise tõenäosusega näen mina ära euro käibelt kadumise,” pakub Jüri Mõis (53), et vähemalt sellise kuju ja kontseptsiooniga ühisraha kaua ei kesta. Majanduse päästmise võimalust näeb Hansapanga üks asutajatest ja praegune riskiinvestor Mõis eelkõige devalveerimises ja inflatsioonis.
Kas te sajaka saate laenata?
Ei saa. Ma ei ole pank.
Aga miljoni?
Ma ei laena mitte kellelegi midagi. Rahalaenamise asutus on pank ja kui pank ei laena, siis te pole laenukõlblik – kuidas mina saaksin laenata? Ega minul ei ole mingit teist analüüsi.
Aga küsitakse teie käest laenu? Tulevad sõbrad ja ütlevad: anna raha, Jüri!
Kriisi alguses, 2008. aasta teisel poolel, küsiti jah, nüüd enam mitte. Alguses oli ehmatust ja paanikat rohkem, paljudele tundus, et ainult tema on hädas.
Aga nüüd… Ega ükski probleem, mis 2008. aasta kriisiga päevakorrale tõusis, lahenenud ei ole. Situatsioonid on muutunud rahulikumaks. Ja on olnud aega võtta positsioone.
Mis positsiooni teie olete võtnud?
Mitte investeerida.
Mitte laenata.
Mitte anda mingeid lubadusi.
Pangad korjasid turult kaks aasta tagasi likviidsuse ära ja enne kui nad seda tagasi ei anna, ärikonjunktuur paranema ei hakka.
Aasta tagasi te ennustasite, et anno 2010 on elu Eestis nagu Kesk-Soomes: soojamaareiside asemel arendatakse isiklikku peenramaad.
Reisijate arv on kindlasti alla läinud, see on lennujaamades selgesti näha. Kui alguses oli küsimus, et miks Tallinna uus lennujaam nii väike ehitati, siis nüüd tundub, et ikka vist natuke suur sai. Mina pole viimase aasta jooksul näinudki, et lennujaam täis oleks.
Mis kasu teie ettevõtted on praegusest kriisist saanud?
Kriisi nii-öelda auhinnad pole veel jagatud. See selgub siis, kui see jama lõpeb. Nagu ma ütlesin: ükski probleem pole lahenenud ja lahendused pole teadagi.
Kui me räägime sellest, et majanduskriis on lõppenud – mida usun mina kah –, siis lõppemine tähendab, et näitajad enam ei lange. Aga need pole hakanud ka üles minema. Ja missugune see ülesminekutee on ning kas tuleb kohe järgmine kriis – seda ei oska praegu mitte keegi kurat öelda.
Teie vaatate eesootavatele aastatele otsa suhteliselt rahulikult? Olete oma ärid konserveerinud?
Ei ole konserveerinud, aga ega see rahutu vaade kah aita. Ma püüan ratsionaalselt käituda.
Teiega seotud firma JMB Investeeringute AS kaotas 19,1 miljonit krooni.
See on firma, mille kaudu ma investeerin, tema otseselt ei kaota ega võida minu raha, vaid investeerib edasi kohtadesse, mis kaotavad või võidavad.
Selles peaaegu 20 miljoni suuruses miinuses oli kõige suurem patuoinas meie lugupeetud Swedbank, kes kaotas nende hallata olnud portfelliinvesteeringud.
Jaanuarist 2011 on meil käibel euro. Mis seis Eestis aasta pärast on?
Euroga pole probleemid mitte lõppemas, vaid alles algamas, see on küll täitsa kindel.
Mis probleemid meil algavad?
Euro kipub oma väärtust ja ostujõudu kaotama.
Ja Eesti riigile kipuvad kohustused peale tulema.
Ja eurotsooni riigid võivad ühel hetkel otsustada laiali minna.
Ma julgen pakkuda, et 95protsendise tõenäosusega näen mina ära euro käibelt kadumise.
Ja põhjuseks, et euro ära kaob, on…
… see, et Euroopa Liit on liiga hägus organisatsioon, selleks et saaks korralikult toimida süsteem, kus on ühine raha. Selleks oleks vaja rohkem distsipliini.
Ameerika Ühendriikides on rohkem distsipliini, rohkem tsentraliseeritust. Euroopa Liit on praegu liiga vähe tsentraliseeritud – kui lähtuda sellest, et majandus võiks olla efektiivsem ja konkurentsivõimelisem. Kui lihtsalt tahaks pulli ja kreeklased tahaks Kreeka moodi elada ja saamid saami moodi, siis ma ei ütleks, et peaks olema rohkem tsentraliseeritud.
Euroopa keskvalitsus on praegu küll minemas suurema tsentraliseerimise poole: vähemalt deklaratiivselt hakatakse nüüd ühiselt eelarveid koostama. Ja juba praegu on ühine välispoliitika. Siis tuleb ühine sisepoliitika, ühine sõjavägi – ma arvan, et Euroopa Liidu eeskuju on ikkagi Ameerika Ühendriigid, ega seal midagi enneolematut ole. Mida kiiremini need protsessid toimuksid, seda parem.
Euro praegusel kujul kadumise tingib teie meelest see, et Euroopa Liit on tsentraliseerimisega hiljaks jäädud?
Euro on haige ja tema raviks on vaja olulisi reanimeerimisabinõusid – mida praegu püütakse ka teha –, aga pole selgunud, kes võtab endale kohustuse eurot hoida.
Kohustus eurot hoida tähendaks meeletuid makseid?
Jah, ja ka eelarvedistsipliini – kulutada saab nii palju, kui raha on.
Inimühiskond ei ole majandusmudelina midagi paremat leiutanud kui kapitalism, ja kapitalism vajab eksisteerimiseks inflatsioonilisi protsesse. Näiteks seesama paljukiidetud ja igikestev, juba 230aastane Ameerika dollar on üle elanud tohutu inflatsiooni. Üks dollar oli sada aastat tagasi laias laastus seesama, mis tuhat dollarit tänapäeval.
Kui on kitsad ajad, tuleb tort, mida tavaliselt on lõigatud 12, lõigata 16, ja siis võib-olla 24 tükiks. Kõigile jääb küll väiksem tükk, aga kõik saavad kuidagi läbi.
Samamoodi on põhimõtteliselt rahadega: mingil hetkel on mõistlik raha veidi lahjendada ehk devalveerida. Euro püüab sellele vastu võidelda, ja mingi aja jooksul on seda võimalik ka teha.
Eesti kroonil saab kohe täis 18 aastat, aga nüüdseks on ka kõigile selge, et sellise süsteemiga… teda on tore hoida, aga majandus sureb käes ära. Ja siis ei täitu riigieelarve, ei täideta sotsiaalkohustusi ja asjad lähevad hapuks.
Eesti krooni tugeva kursi kinnihoidmise tulemuseks on hääbunud majanduskasv. Ja et euroliidus pole asjad põhimõtteliselt teistmoodi, on sama asi juhtumas ka eurotsooniga.
Majanduse elavdamiseks tuleb päästa ettevõtjad üle jõu käivatest kohustustest.
Palju on räägitud sellest, et Eesti riigil on väike välisvõlg, aga see pole määrav. Eesti ettevõtjatel on Euroopa Liidu üks suuremaid võlakoormaid.
Kuidas seda ettevõtjate võlakoormat vähendada?
Nende võlga ei vähenda mitte keegi. Aga kui raha läheb odavamaks, siis on võlgu kergem maksta. Ja see protsess on vaja kuidagi valla päästa.
Rahvusvaluuta tingimustes oleks kõige lihtsam, kui keskpank teatab, et homsest päevast ei maksa üks dollar mitte 12 kohalikku rahaühikut, vaid 20 rahaühikut. Ja siis hakkavad kõik hinnad ja palgad vastavalt võimalustele dollari suhtes samale tasemele järele ronima. Kõik numbrid lähevad küll suuremaks, ainsana ei suurene võlgade ja kohustuste numbrid. Muud võlakoormuse vähendamise teed pole maailm läbi käinud.
Rahandusministril on emotsionaalselt raske öelda, et majanduse elavdamiseks on vaja raha devalveerida. Muidugi on see raske pensionäridele ja hoiustajatele, sest devalveeritaks hoiustajate arvelt. Kuskil mujal ju raha ei ole.
20. sajandi jooksul toimus näiteks Eestis kolm korda totaalne varade nullimine või ümberjagamine: Esimese maailmasõja, Teise maailmasõda ja Nõukogude Liidu lagunemisega.
Pole ühtegi põhjust arvata, et sama ei toimu 21. sajandil.
Te vihjate uuele sõjale?
Ei vihja uuele sõjale. Vihjan jälle sellele, et probleemid, mis kriisiga tekkisid, ei ole hakanud karvavõrdki lahenema. 1930. alguse suure majanduskriisi probleemid lahendas Teine maailmasõda. Ma küll ei näe täna kuskil sõjaohtu, aga iga kriis saab oma lõpu, ja need – ei algused ega lõpud – ei ole ühesugused.
Meie praegune olukord tuletab natuke meelde nõukogude aega, kus kõik kiitsid avalikult Leninit ja kommunistlikku parteid, aga tegelikkuses – kodudes ja kuluaarides – räägiti hoopis midagi muud.
Nüüd räägitakse pankades, et oi-oi-oi, asjad paranevad, ministrid räägivad, kuidas meil on juba kriis möödas ja kohe-kohe algab tõus. Aga reaalsuses ei ole mitte midagi lahenenud. Ettevõtete võlakoormad aina kasvavad, mis ongi praeguse kriisi põhiline sisu.
Kui öeldakse, et pankade laenukahjum on 14 protsenti, siis tuleks rääkida, kas vanad laenud on juba maha kantud või millal nad enam arvestusse ei lähe. Praegune moesõna “refinantseerimine” tähendab põhimõtteliselt seda, et pangal ei ole laenu tagatist kuskile panna. Laenu tähtaeg on läbi, tagasi maksta seda ei jõuta; müüdavat tagatist pole, ja kui ka on, ei jõuaks keegi seda tagatist käidelda. Pankadel on juba tuhandetesse küündiv autopark, neil on tehased, mis ei tööta. Ja selle kõigega pole midagi peale hakata ja uusi enam juurde ei võeta.
Ja siis nad pakuvad võlgnikule: kirjutame sulle parem mingi laenupikenduse, nimetame selle refinantseerimiseks ja ta läheb statistikas sinna lahtrisse, kus on kirjas töötavad laenud. Minu arvates ei saa pangad tagasi vähemalt 65–70 protsenti väljaantud laenudest. Ja praeguste pakutud kõva valuutakursi hoidmise lahenduste puhul see protsent mitte ei vähene, vaid suureneb.
Ikkagi: mis on meil aasta pärast, kui viis kuud on euro kehtinud, teistmoodi?
Seda ei julge detailides keegi öelda, aga suure tõenäosusega inimesed elavad ikka siin ja kasutavad raha. Ma ei oska öelda, kas tuleval aastal on keskmine pension 300 eurot või on 3000 eurot – ehk siis: kas euro on devalveerunud või ei –, aga keskmise pensioni eest saab ikkagi hädapärast ära maksta korteri üüri.
Produktide, mida seesama pensionär igapäevaselt poest ostab – sai, piim, keeduvorst – hinnad on praegusega võrreldes pigem tõusnud või jäänud umbes samale tasemele?
Pigem tõusnud. Euro kasutuseletulek põhjustab ümardamise tõttu iseenesest väikese hinnatõusu. Kui praegu on hind 19,99 krooni, siis euro puhul pannakse 1,99 eurot. See on kõigis euro-maades niimoodi käinud.
Mis valuutas te ise pangas oma sääste hoiate?
Ma hoian Eesti kroonides, sest nende eest lihtsalt makstakse kõige rohkem intresse.
Kuidas teie tuulepargid elavad?
Kui sa vaatad, kes elavad praegu hästi ja kes halvasti, siis – hästi elavad monopolid, sest neil on võimalik hinda tõsta.
Näiteks Eesti Energia?
Nooh… teie ütlesite selle näite. Ütleme, et hästi läheb sisulistel monopolidel. Ja teine seltskond, kes elab hästi, on vähese kapitalimahuga tegevusaladel toimetajad. Eriti IT-sektor.
Ülejäänud on põhimõtteliselt kõik hädas.
No siin on muidugi mingeid moeröögatusi: tuuleenergeetikat on hästi palju toetatud, see elab okeilt.
Kus riiklikul tasandil käib praegu kõige suurem rahapõletamine?
Ma ei ole igapäevastele asjadele niimoodi mõelnud ja ma ei arva, et riik ülemäära priiskab… aga reisirongiliiklus – see on küll üks hirmus asi! Otsene doteerimine on miljardites, ja lisaks ehitatakse veel viadukte üle raudtee… Aga rongiga inimeste vedamine on tasuv juhul, kui rongikoosseisus reisib tuhat inimest!
Öelge, palun, 1980. lõpuaastate kauboikapitalismi ajastul äriga alustanud mehena ja hilisema siseministrina: kas teie olete täheldanud käimasolevas kriisis märke allmaailma, tumeda äri, maffia ilmingute elavnemisest?
Eestis pole tõsiseltvõetavat maffiat kunagi olnud. Siin on olnud kurjemaid ja vähem kurjemaid selle, aga need pole kuidagi olnud ühiskonnas väga kesksel positsioonil ja tegelikult ka mitte tõsiseltvõetavad. Võib-olla mõnele konkreetsele inimesele on nad hirmu nahka ajanud, aga maffia pole Eestis kunagi kujutanud ohtu riiklusele või iseseisvusele või ühiskondliku elu standarditele. Need rasked ajad on läinud väga kergelt mööda.
Muidugi on kuritegevuse probleemistik tagasi tulnud. Mult polnud tükk aega rahakotti varastatud – aga suhteliselt hiljuti, eelmise aasta numbri sees, varastati.
Ja tagasi on tulnud temaatika, et kui sa midagi ostad, siis sa võid selle saada käibemaksu jagu odavamalt, kui sa maksad sularahas.
Aga see ei ole probleemistik, millega kaasnevad laiaulatuslik katusepakkumine ja jõukudevahelised tulistamised?
Ühiskond on palju ohutumaks muutunud. Jõustruktuurid on Eestis väga tugevad. Üldse on Eestis avalik sektor väga-väga tugev.
Võib-olla teenimatult, aga avalikus sektoris on ka palganumbrid väga kõrged. Teie määratluse järgi kauboikapitalismi ajastul olid suured sissetulekud ärisektoris, ning avalikus sektoris olid väikesed sissetulekud. Vahepeal on aga palku vaikselt kasvatatud ja praegu on asjad vastupidi: avalikus sektoris on suured palgad, ärisektoris väikesed. See võib nii ju natuke aega ollagi, aga majanduse elavdamiseks peaks asi olema teistpidi.
Kapitalistlik majandusmudel ei suuda töötada nii, et mis tahes majandusarvud vähenevad. Numbrid peaksid kogu aeg suurenema. Ja kui nad hakkavad vähenema, peab kiiresti midagi juhtuma, et numbrid saaksid jälle suurenema hakata.
Annaks jumal, et see ei ole sõda!
