Peeter Ernits
Maaleht
5. juuli 2012
Rahakriisis vaevleva Euroopa Liidu juhid soovivad, et liikmesmaad annaksid üha rohkem võimuvolitusi Brüsselile. Järjest sagedamini kõlab sõnapaar “Euroopa Ühendriigid”. Mis saab Eesti iseseisvusest?
Alles see oli, kui Eesti vabaks sai. Alles see oli, kui olime oma maa täieõiguslikud peremehed. Nüüd, kui tuleb sellest loobuda, lõikab see paljude hinge nagu kreissaega…
Ma ei tea, kas see kedagi lohutab, aga see aeg, kui oleme saanud päris ise otsustada, on ajalooliselt olnud pigem erand kui reegel.
Psühholoogiliselt on ilmselt veelgi raskem oma suveräänsust jagada nendel rahvastel, kes või kelle ülikud on saanud aastasadu ise otsustada. Nende jaoks on löök veel suurem.
Meil on vastupidi – meie suveräänsus on värskelt kätte võidetud, nüüd on tulnud hakata seda kohe jälle jagama.
Teie praegu murelik ei ole?
Keegi väljastpoolt meid põhiseaduse koha pealt ei pressi. Küll olen murelik sellepärast, kui vähe me valikutest räägime.
Kui ma võrdlen seda, mida ma Eesti meediast kõige olulisemate küsimustena loen, ja seda, milles on esilehekülgede debatt Euroopa keskmes, siis erineb see päris palju.
Debatt selle üle, kuidas me võlakriisi ühe lahendusena kummitavasse Euroopa föderalismi peaksime suhtuma, peaks olema palju tõhusam. Aeg selleks on käes.
Me ei saa endale lõputult lubada, et samal ajal, kui otsustatakse suuri asju, räägime meie siin spordist, maasikate hinnast ja teab millest veel.
Me ei saa endale lubada, et samal ajal, kui meid tiritakse kaasa, ei ole me ise piisavalt järele mõelnud, mida me tahame.
