Lewis Kamb | U.S. Right to Know
USA riikliku terviseinstituuti (NIH) hiljuti avalikustatud kirjavahetusest selgub, et 2019. aasta oktoobris, vaid 11 nädalat enne koroonapandeemia puhkemist, tegi NIH viroloog Vincent Munster ettepaneku muuta SARSiga seotud koroonaviiruse ogavalku nii, et suureneks viiruse võime inimese rakke nakatada.
Uuriva ajakirjanduse organisatsioon U.S. Right to Know sai seni avaldamata dokumendid teabenõude kaudu. 270-leheküljeline kogu sisaldab NIH Rocky Mountain Laboratoriesi teadlaste kirjavahetust ajavahemikust 2019. aasta märtsist kuni 2020. aasta jaanuarini.
6. oktoobril 2019 saatis viiruste ökoloogia osakonna juht Vincent Munster oma kolleegile Michael Letkole e-kirja, milles ta soovitas lisada koroonaviiruse ogavalku furiini lõhustumiskoha, et suurendada viiruse võimet inimese rakke nakatada.
„Sa peaksid suutma luua S-valgu, millel on laiem lõhustumiskohtade äratundmise võime, näiteks furiinilaadne, et suurendada nakatamisvõimet,” kirjutas Munster. Ta pakkus välja ka konkreetse aminohappejärjestuse R-X-[K/R]-R ning soovitas kaaluda selle sünteesimist.
Koroonaviiruse ogavalk võimaldab viirusel inimese rakkudega seonduda, kuid rakku pääsemiseks peab ensüüm selle valgu lõhustama. Furiin on ensüüm, mida leidub enamiku kudede rakkudes. Seetõttu võib furiini lõhustumiskoha olemasolu hõlbustada viiruse tungimist erinevatesse rakkudesse.
Ligikaudu 11 nädalat pärast Munsteri ettepanekut ilmus Hiinas Wuhanis välja SARS-CoV-2, mille ogavalgus leidub samuti furiini lõhustumiskoht. See on üks viiruse peamisi geneetilisi eripärasid, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud need, kes peavad võimalikuks viiruse pärinemist laborist.
Avalikustatud dokumendid ei tõenda siiski, et Munsteri ettepanek ellu viidi või et tema labor oleks olnud seotud SARS-CoV-2 tekkega. Ka pandeemia põhjustanud viiruse furiini lõhustumiskoha aminohappejärjestus erineb Munsteri väljapakutust. Teadlaste kasutatud katsesüsteem põhines sünteetilistel geenifragmentidel ja paljunemisvõimetutel osakestel, mitte elusatel viirustel.
Munsteri ettepanek polnud aga esimene omataoline. Juba 2018. aastal esitasid EcoHealth Alliance, Põhja-Carolina ülikooli teadlase Ralph Barici juhitud labor ja Wuhani viroloogiainstituudi teadlased USA kaitseministeeriumi teadusagentuurile DARPA projektitaotluse nimega DEFUSE. Projektiga sooviti muu hulgas lisada nahkhiirte SARSiga seotud koroonaviirustele furiini lõhustumiskohti, et uurida ja suurendada nende võimet inimese rakke nakatada.
DARPA keeldus projekti rahastamast, viidates riskidele, mis kaasnevad viiruste omadusi võimendavate katsetega.
USA senaatori Rand Pauli 2024. aastal avaldatud kirjavahetusest selgus, et Munsteri labor oli 2018. aasta jaanuaris DEFUSE projekti võimalike partnerite nimekirjas. Märtsis DARPA-le esitatud lõplikus taotluses Munsterit enam ei mainitud. Pauli hinnangul võib see olla vastuolus NIH endise juhi Anthony Fauci kongressile antud ütlustega, mille kohaselt polnud NIH DEFUSE projektist teadlik.
Dokumentidest selgub ka, et Munsteri labor kogus juba enne pandeemiat teistelt teadlastelt nahkhiirte koroonaviiruste seni avaldamata geneetilisi järjestusi.
2019. aasta märtsis pöördus Munster EcoHealth Alliance’i juhi Peter Daszaki ja teiste teadlaste poole, paludes neilt SARSiga seotud viiruste ogavalkude seni avaldamata järjestusi. Sama aasta mais sai labor USA rahastatud PREDICT-programmi teadlaselt Simon Anthonylt kaks järjestust, millest üks pärines Malaisiast ning teine Ugandast ja Rwandast.
EcoHealth Alliance oli PREDICT-programmi juhtiv partner ning tegi pikaajalist koostööd Wuhani viroloogiainstituudiga.
Avaldamata järjestuste kasutamine on tähelepanuväärne ka seetõttu, et 2021. aastal ajakirjas Cell avaldatud ülevaateartiklis pidasid 21 teadlast ebatõenäoliseks, et keegi töötaks välja uue geneetilise katsesüsteemi seni tundmatu viiruse põhjal, mille kohta polnud andmeid avaldatud. NIH dokumendid näitavad aga, et Munsteri laboris kasutati just sellist lähenemist.
Teadlased olid välja töötanud süsteemi, mille abil sai kiiresti kontrollida erinevate koroonaviiruste võimet inimese rakkudesse siseneda. Selle meetodiga suutsid teadlased teha ligikaudu kolme nädalaga katseid, milleks tavaliselt kulus mitu kuud.
Molekulaarbioloog Alina Chan, kes on nõudnud COVID-19 võimaliku laboratoorse päritolu põhjalikku uurimist, ütles, et kirjavahetus näitab, kuidas eri teadusrühmad jõudsid üksteisest sõltumatult sarnaste ideedeni.
„See näitab, et erinevad viroloogide rühmad liikusid mõtte suunas lisada potentsiaalselt ohtlike koroonaviiruste ogavalkudesse lõhustumiskohti,” ütles Chan.
Chani hinnangul oleksid teadlased võinud varem või hiljem hakata samasuguseid katseid tegema ka mõnes USA laboris, isegi kui laborist pärinenud koroonaviirus poleks Wuhanis pandeemiat vallandanud. 2021. aastal ajakirjas Cell avaldatud ülevaateartikli autorid juhtisid aga tähelepanu sellele, et SARS-CoV-2 furiini lõhustumiskoha aminohappejärjestus erineb kõige tõhusamaks peetavast järjestusest. Nende hinnangul räägib see viiruse tahtliku geneetilise muutmise vastu. Puerto Rico ülikooli bioinformaatikaprofessor Steven E. Massey vaidles sellele tõlgendusele vastu, märkides, et liiga tõhus lõhustumine võib ogavalku hoopis destabiliseerida ja vähendada viiruse võimet rakke nakatada.
Munsteri ja Letko 2020. aasta jaanuaris avaldatud uuringust ei selgu, et nad oleksid furiini lõhustumiskoha lisamise ettepaneku ellu viinud. Küll aga kasutasid nad katsetes ensüümi trüpsiini, mille abil õnnestus teatud nahkhiirte koroonaviiruste ogavalkude vahendusel nakatada ka selliseid rakke, mida muidu nakatada ei suudetud. Pärast SARS-CoV-2 geneetilise järjestuse avaldamist 10. jaanuaril 2020 kulus teadlastel vähem kui 12 päeva, et avaldada esimesed tulemused selle kohta, kuidas viirus kasutab ACE2-retseptorit. Uuring põhines 29 avalikult kättesaadaval viiruste retseptoriga seonduvate piirkondade geneetilisel järjestusel.
PREDICT-programmist saadud kahte avaldamata järjestust selles töös ei kasutatud. Samuti ei nimetatud neid edastanud teadlasi kaasautoriteks. Ugandast ja Rwandast pärit viirust käsitleti hilisemas, 2021. aastal avaldatud uuringus, mis näitas, et see ei suutnud ACE2-retseptori kaudu inimese rakkudesse siseneda. Malaisiast pärit viiruse täielik genoom avalikustati 2021. aasta mais, kuid seda viirust pole teadusuuringutes eraldi käsitletud.
Pärast dokumentide avalikustamist pöördus U.S. Right to Know asjaosaliste poole kommentaaride saamiseks. Praegu Washingtoni osariigi ülikoolis töötav Letko keeldus küsimustele vastamast, põhjendades seda väitega, et ajakirjanik kirjutab niikuinii seda, mida ise soovib, hoolimata tõest või temalt saadud selgitustest.
Munster ei vastanud kommentaaripalvetele. 2026. aastal esitati talle süüdistus ahvirõugeviiruse proovide toomises Ameerika Ühendriikidesse ilma nõuetekohaste dokumentideta ning õiguskaitseametnikele valeütluste andmises. Juhtum puudutab teistsugust NIH teadustööd ega ole seotud kõnealuse koroonaviiruse uurimisega. Munster on keeldunud end süüdi tunnistamast.
Ka NIH pressiosakond ei vastanud küsimustele, miks instituut polnud varem avalikkusele teatanud, et selle teadlased kogusid enne pandeemiat koroonaviiruste seni avaldamata geneetilisi järjestusi ning arutasid SARSiga seotud koroonaviiruste ogavalkude muutmist, et suurendada nende nakatamisvõimet.
