Javier Villamor | The European Conservative
Euroopa Liidu uus Entry/Exit System ehk EES tekitab mitmes lennujaamas kuni kolmetunniseid järjekordi.
Alates 10. aprillist on EES kogu Schengeni alal täielikult kasutusele võetud ning see asendab väljastpoolt Euroopa Liitu saabuvate reisijate puhul tavapärase passitempli digitaalse sisse ja väljumise registriga.
Muudatus hõlmab reisija nime, dokumendiandmete, näokujutise ja sõrmejälgede kogumist. Euroopa Komisjon esitleb süsteemi kui sammu suurema turvalisuse ja tõhususe suunas. Tegelikkuses on see aga toonud kaasa kaose: pikad järjekorrad, ülerahvastatud terminalid ning olukorrad, kus lennujaamad on olnud sunnitud biomeetrilisi kontrolle vähendama või ajutiselt peatama, sest süsteem ei suuda reisijate hulka hallata.
Probleem ei piirdu ainult tehniliste tõrgetega. Pariisi Charles de Gaulle’i, Madridi Barajase, Barcelona, Málaga, Palma, Frankfurdi, Amsterdami, Brüsseli ja Viini lennujaamades on esinenud pikki ooteaegu, eriti Euroopa Liitu mittekuuluvatest riikidest saabuvate reisijate puhul. Mõnest sekunditest kestnud kontrollist on saanud mitme minuti pikkune protseduur iga reisija kohta. Kui see korrutada tuhandete inimestega, on niinimetatud digitaalne uuendus muutunud järjekordseks bürokraatlikuks pudelikaelaks. Lubatud nutikas piirisüsteem meenutab üha rohkem kohmakat ja saamatut piirikontrolli.
Ent ummikud ja viivitused on vaid suurema probleemi sümptom. Euroopa liigub passitemplite kasutamiselt biomeetriliste andmebaaside loomise suunas. Võimud ei kontrolli enam üksnes seda, kes riiki siseneb, vaid koguvad, talletavad, võrdlevad ja automatiseerivad tundlikku isikuinfot. Näokujutiste ja sõrmejälgede kasutamine ei piirdu enam üksnes õiguskaitse erakorraliste meetmetega, vaid neist on saamas igapäevane osa tavalisest halduskorraldusest.
Euroopa Liit, mis on aastaid rõhutanud andmekaitse, nõusoleku ja privaatsuse olulisust, nõuab nüüd miljonitelt inimestelt biomeetriliste andmete loovutamist pelgalt selleks, et nad saaksid seaduslikult piiri ületada. Kui inimene keeldub, siis teda riiki ei lubata. Selline näeb välja inimeste tegelik võimalus vabatahtlikku nõusolekut anda.
Kõige tähelepanuväärsem on see, et need kontrollimeetmed kehtivad seaduslikult reisivate inimeste suhtes. Samal ajal pole vaja ilmselt meenutadagi, et kui Euroopa piiridele saabuvad tuhanded illegaalsed sisserändajad, siis neile samad reeglid ei kehti.
Kuigi praegu puuduvad tõendid selle kohta, et EES nõuaks silma võrkkesta skaneeringuid, sillutab biomeetrilise kontrolli järkjärguline muutumine tavapäraseks tee süsteemile, kus kogu inimese isiklik info ühendatakse ühtsesse digitaalsesse võrgustikku. Ja selle süsteemi rajamine on juba käimas. Vähesed võtsid tõsiselt põhiõiguste ekspertide hoiatusi selliste projektide kohta nagu Billi ja Melinda Gatesi fondi rahastatud ID2020.
Euroopa Komisjon töötab digitaalsete reisidokumentide ning nende sidumise kallal tulevase Euroopa digitaalse identiteedisüsteemiga. Komisjoni enda ettepanekud näevad ette dokumente, mis ühilduvad Euroopa digitaalse identiteedi rahakotiga, ning näokujutiste kasutamist dokumentide kinnitamiseks. Brüssel esitleb seda mugavuslahendusena: kiirem reisimine, vähem paberimajandust ja sujuvam piiriületus.
Küsimus on selles, kelle käes on kontroll maailmas, kus kogu info talletatakse ja jälgitakse. Brüssel on aastaid kinnitanud, et seisab eurooplaste isikuandmete kaitse eest. Nüüd joonistub aga välja märksa ebamugavam reaalsus. Kui võim peab andmete kogumist vajalikuks, ei ole privaatsus enam põhimõte, vaid pelgalt bürokraatlik protseduur.
