Sean Miller | Infowars
Eelmise nädala kolmapäeva õhtul teatas USA vestlussaate juht Tucker Carlson, et Venemaal kaalutakse võimalust Euroopa vastu tuumarelvi kasutada. Peamisteks sihtmärkideks on Suurbritannia ja Saksamaa.
Carlsoni sõnul tugineb see väide tema intervjuule Sergei Karaganoviga, kes kuulub Venemaa presidendi Vladimir Putini lähimate nõuandjate hulka.
„Intervjuus ütleb ta täiesti otse, et jah, kui Ukraina sõda jätkub veel aasta või kaks samas tempos, siis meie, rääkides ilmselt Venemaa valitsuse nimel ja oma sõbra Putini nimel või vähemalt inimese vaatepunktist, kes tunneb väga hästi presidendi mõttekäike, meie, Venemaa, hävitame tuumarelvadega Suurbritannia ja Saksamaa,“ ütles Carlson.
Oluline on märkida, et nii Suurbritannias kui ka Saksamaal asub arvukalt tuumaelektrijaamu. Tuumaplahvatus rajatise vahetus läheduses või plahvatusega kaasnev elektromagnetiline impulss võib vallandada reaktori sulamise, mis kasvataks rünnaku radioaktiivset mõju kordades.
Eelmisel nädalal viitas Vladimir Putin sellele, et nii Ameerika Ühendriikidel kui ka Venemaal on olemas mandritevaheliste ballistiliste rakettide varajase hoiatamise süsteemid, samas kui Euroopa riikidel selline võimekus puudub.
Samas on need varajase hoiatamise süsteemid pigem vaid poliitilise retoorika osa, kuna allveelaevadelt lastavad hüperhelikiirusega raketid jõuavad rannikul asuvate sihtmärkideni vaid minutitega. Raketitehnoloogia kiire areng jätab hoiatamiseks üha vähem aega ning vähendab selliste süsteemide tegelikku väärtust.
Teoreetiliselt võib varajase hoiatamise all mõelda ka luure- ja jälgimistegevust, mille abil oleks võimalik raketirünnakut ette näha juba enne starti või koguni enne vastava käsu andmist.
Sellises olukorras saaks kaitsev vastutegevus tähendada üksnes ennetavat lööki, mis kutsuks omakorda esile vasturünnaku. Tegemist oleks olukorraga, kus iga võimalik valik viib hukatusliku tagajärjeni.
Varajase hoiatamise süsteemidega kaasneb ka omaette oht, nimelt valeteated. Viimase poole sajandi jooksul on nii Ameerika Ühendriikide kui ka Venemaa süsteemid korduvalt registreerinud olematu rünnaku. Kui sellistele teadetele oleks reageeritud tegudega, näeks maailm täna välja hoopis teistsugune.
Sõltumata varajase hoiatamise võimekusest on kaitse üheainsa läheneva hüperhelikiirusega raketi vastu parimal juhul lootusrikas. Tõsine rünnak tähendaks aga paljude selliste relvade samaaegset kasutamist.
Venemaa uuendas 2024. aasta novembris oma tuumadoktriini, mis lubab nüüd tuumarelva kasutamist ka vastuseks rünnakutele, mille puhul tuumarelva ei ole kasutatud.
Uuendatud doktriinis kirjeldatakse olukordi, mille puhul Moskval on õigus oma tuumaarsenali kasutada. Nende hulka kuulub võimalus rünnata ka mittetuumariike, kui nad kasutavad Venemaa vastu tuumariikide tarnitud tavarelvastust. Samuti annab doktriin Venemaale õiguse kasutada tuumarelva riikide vastu, kes ise otseselt ei ründa, kuid toetavad neid, kes seda teevad.
Uuendatud doktriinis kirjeldatud stsenaarium kattub täpselt olukorraga, milles Ameerika Ühendriigid ja NATO riigid praegu on, varustades Ukrainat pikamaa rakettidega, millega rünnatakse Venemaad. Samal päeval, kui doktriin ametlikult jõustus, alustas Ukraina USA ja NATO tarnitud raskete pikamaa rakettide kasutamist Venemaa vastu. Need relvad on võimelised kandma ka tuumalõhkepäid, kuigi praegu on need varustatud tavaliste lõhkepeadega. Doktriin lubab Venemaal kasutada tuumarelva ka iga riigi vastu, mis kuulub agressorriigiga samasse liitu, sealhulgas kõigi NATO liikmesriikide ja Ameerika Ühendriikide vastu nende koostöö tõttu Ukrainaga.
Venemaa on hiljuti katsetanud relva, mida peetakse sedavõrd hävitavaks, et isegi Ameerika Ühendriigid loobusid selle arendamisest, nimelt tuumajõul töötavat reaktiivmootoriga raketti.
Vladimir Putin teatas, et Moskva on taas testinud tuumajõul töötavat raketti Burevestnikut, mida nimetatakse sageli maailmalõpurelvaks, kuna see oleks mõeldud vastase lõplikuks hävitamiseks pärast tuumarünnakut. Burevestniku arendust alustati 2011. aastal ning alates 2016. aastast on seda korduvalt katsetatud, jättes endast maha radioaktiivseid jäätmeid ja põhjustades isegi Venemaa tuumaspetsialistide hukkumise. Samas ei olnud Moskva esimene, kes sellist põrgulikku relva arendas. Ligi 70 aastat tagasi töötasid Ameerika Ühendriigid välja omaenda aatomijõul töötava raketi, mille eesmärk oli tuumakonflikti järel võimalikult vähe ellujäänuid maha jätta.
1957. aastal käivitas Ameerika Ühendriikide valitsus projekti Pluto, mille raames arendati tuumajõul töötavat tiibraketti, tuntud ka kui Supersonic Low Altitude Missile ehk SLAM. Tegemist oli madallennulise ülehelikiirusega relvaga, mis kasutas väikese tuumareaktori jõul töötavat ramjet-mootorit.
Kui Ameerika Ühendriikide lahendus kasutas avatud tsükliga tuumaramjet-süsteemi, kus mootorisse sisenev ja sealt väljuv õhk puutus otseselt kokku tuumareaktoriga ning muutus seetõttu tugevalt radioaktiivseks, siis Venemaa on tänaseni hoidnud saladuses, kas nende rakett kasutab samasugust avatud süsteemi või ohutumat suletud tsükliga lahendust, mille puhul kasutatakse soojusvahetit ja radioaktiivseid heitgaase ei paisata keskkonda.
Sõltumata konstruktsioonist või arendusega kaasnenud riskidest on nii vanemad Ameerika kui ka uuemad Venemaa tuumajõul töötavad raketid maailmalõpurelvad, mille eesmärk on tagada, et tuumasõda ei oleks võimalik üle elada. Nende arendust saab pidada eeskätt geopoliitiliseks sõnumiks, toimides tuumakontrollina, mille eesmärk on hoida sõjalisest arutelust eemal mõte nn üleelatavast tuumakonfliktist.
2025. aasta oktoobris teatas president Donald Trump, et Ameerika Ühendriigid kavatsevad taastada tuumarelvakatsetused. Praegu on USA-l, vastavalt 1963. aasta osalise tuumakatsetuste keelustamise lepingule, keelatud kõik muud katsed peale maa-aluste. Ka 1996. aasta täielik tuumakatsetuste keelustamise leping keelaks maa-alused katsed, kuid see ei ole kunagi jõustunud. Ka Hiina on viimasel ajal muutunud tuumadesarmeerimise küsimuses üha sõjakamaks ning Trumpi avaldus tehti vaid tunde enne tema kavandatud kohtumist Hiina liidri Xi Jinpingiga. Peagi teatas ka Venemaa, et kaalub omalt poolt tuumakatsetuste taastamist.
Donald Trump on korduvalt rõhutanud üleilmse tuumadesarmeerimise vajadust, sealhulgas ka pärast ametisse asumist oma teiseks presidendiajaks. Tema varasemad avaldused viitavad sellele, et ta on teadlik kaasaegsete tuumarelvade tegelikust hävitusvõimest.
Jaapani kogemus aatomipommidega ning lääneriikide katses osalenud inimeste tunnistused tuletavad meelde tuumasõja tegelikku õudust. Tänapäeval on pommid aga termotuumarelvad, nende kandeseadmed hüperhelikiirusega ning arsenali ulatus võrreldamatult suurem.
1945. aastal oli vaid Ameerika lennukitel võime lennata sihtmärgi kohale ja heita sinna suhteliselt väike seade, mida ühelgi teisel riigil ei olnud.
Tänapäeval on mitmel riigil, eeskätt Ameerika Ühendriikidel ja Venemaal, võime lõpetada inimelu Maal. Isegi arenguriikideks peetavad India ja Pakistan omavad nüüd neid relvi ning Vice Newsi andmetel on tuumapomme võimalik osta ka Bulgaaria mustalt turult.
Kuigi tuumaterrorismi juhtum ei tähendaks iseenesest maailma lõppu, võiks see eksitada mõnd tuumariiki uskuma, et teda on rünnatud, käivitades sündmuste ahela, mis viiks katastroofilise tuumahävinguni.
Tuumasõda on küll relva kasutuselevõtust alates seni ära hoitud, ei ole mingit garantiid, et aatomirahu kestab igavesti. Puhtalt matemaatiliselt tähendab see, et mida kauem inimkond on pommiga koos elanud, seda suurem on tõenäosus, et seda ühel hetkel ka kasutatakse.
Selle artikli lõpp läks päris realistlikuks.
Teatri-rahvas ütleb, et kui esimeses vaatuses on püss seinal siis viimases vaatuses teeb see püss ka pauku.
Tuumarelv on “püss”, mis on sellel “suurel laval” olnud juba üle poole sajandi. Ka see on püss, mis teeb ükskord pauku.
Võivad olla venelased ja ameeriklased aga ei pruugi. Võivad ka olla mingid usu-fanaatikud. See sõda ei peagi toimuma rakettidega. Enesetapjad võivad ka kohver-tuumapomme kohale toimetada.
Kui arvestada, et Teise maailmasõja ajal oli terve jaapani armee valmis vabasurma minema siis ei tasu inimest “relvana” sugugi alahinnata.