Gerry Nolan | The Ron Paul Institute
Itaalia otsus seista koos Belgiaga vastu Venemaa riiklike varade konfiskeerimisele ei ole pelgalt diplomaatiline joonealune märkus. See on selgusehetk, mis murdis läbi Brüsselit haaranud demonstratiivse moraalitsemise udu. Kui loosungid kõrvale jätta, jääb alles ebamugav tõde: Venemaa riiklike reservide äravõtmine ei muuda Ukraina sõja kulgu sentimeetri võrragi.
See ei ole küsimus Ukraina rahastamises, vaid selles, kas suveräänne omand lääne finantssüsteemis üldse veel eksisteerib – süsteemis, kus õigus on märkamatult asendunud kultusliku kuulekusega. Just seetõttu on ruumi sisenenud paanika.
Euroopa Komisjon püüab jätta muljet, et tegemist on nutika erandiga ja hädaabinõuga, mis toetub juriidilisele akrobaatikale ja moraalsele eneseõigustamisele, kuid mõjub üha närvilisemalt. Kuid rahandus ei toimi kavatsuste, pahameele ega narratiivide najal. See toimib pretsedentide, usalduse ja õigusliku jõu peal. Kui see usaldus kord puruneb, ei tule see enam tagasi.
Kaasaegne globaalne finantssüsteem toetub ühele lihtsale, kuid kesksele põhimõttele: välisriikides hoitavad riiklikud varad on poliitilise konfiskeerimise eest seadusega kaitstud.
See põhimõte on reservvaluutade, korrespondentpanganduse, riigivõlaturgude ja piiriüleste investeeringute alus. Just seetõttu aktsepteerisid sellised keskpangad nagu Venemaa oma kunagi eurosid, mitte relvastatud valve all kohale veetud kullakangide saadetisi. Just seepärast saavad üldse eksisteerida ka arveldussüsteemid nagu Euroclear. Niipea kui see reegel murdub, ei hakka kapital vaidlema – see hindab riski ümber silmapilkselt ja lahkub.
Konfiskeerimine saadab kõigile läänevälises poliitilises ruumis olevatele riikidele selge sõnumi: teie säästud on kaitstud ainult seni, kuni te püsisite poliitiliselt kuulekana.
See ei ole reeglitel põhinev kord. See on valikuliselt jõustatav süsteem, mille reeglid muutuvad hetkel, mil kuulekus lõpeb. Tegelikult on tegu kuulekuskartelliga, kus õigust rakendatakse ülespoole ja karistust allapoole – sõltuvalt sellest, kes allub ja kes osutab vastupanu.
Belgia hirm ei ole juriidiline, vaid kindlustusmatemaatiline. Eurocleari võõrustamine tähendab süsteemse riski kandmist. Kui Venemaa või mõni tulevane sihtmärk peaks konfiskeerimise edukalt vaidlustama, võiks Belgia sattuda silmitsi nõuetega, mis ületavad kaugelt praegu arutatavaid summasid. Seepärast on Belgia põhjendatult skeptiline Euroopa lubaduste suhtes sellist kolossaalset riski enda kanda võtta, eriti arvestades liidu nüüdseks purunenud usaldusväärsust. Ükski tõsiseltvõetav finantstegija ei käsitleks selliseid garantiisid usaldusväärsetena.
Itaalia kõhklus ei ole samuti pelgalt ideoloogiline, vaid matemaatiline. Ühe Euroopa suurima võlakoormaga riigina mõistab Rooma hästi, mis juhtub siis, kui turud hakkavad kahtlema reservvaluutade ja nende hoidjate neutraalsuses.
Kumbki riik ei ole äkitselt hakanud Moskvale kaasa tundma. Nad tegid lihtsalt enne loosungeid ära arvutused.
Pariis ja London esinevad avalikkuse ees jõuliste avaldustega, samal ajal kui nad vaikselt isoleerivad oma kommertspankade kokkupuute Venemaa riiklike varadega – kokkupuute, mida ei mõõdeta retoorikas, vaid kümnetes miljardites. Ainuüksi Prantsuse finantsasutuste käes on hinnanguliselt 15–20 miljardit eurot, samal ajal kui Ühendkuningriigiga seotud pangad ja hoiustruktuurid moodustavad ligikaudu 20–25 miljardit naela, millest suur osa liigub läbi Londoni arveldus- ja hoiusüsteemi, mitte ei seisa otse riigi bilanssides.
See silmakirjalikkus ja argus ei ole juhuslikud. Pariis ja London asuvad globaalse varahoiu, tuletisinstrumentide arvelduse ja valuutatehingute keskmes. Neile tähendaksid vastumeetmed või kapitali kiirenev lahkumine mitte žesti, vaid ränka lööki.
Vastutus lükatakse seega teistele. Väiksemad riigid peavad kandma süsteemset riski, samal ajal kui finantskeskused hoiavad end tagaplaanile, mängivad topeltmängu ja esitavad end vooruslikena.
See ei ole mingit sorti Euroopa solidaarsus. See on klassikaitse rahvusvahelisel tasandil.
Eurokraatide üha valjem nõudmine varad konfiskeerida paljastab midagi palju enamat kui pelga hüsteeria või otsusekindluse. See toob nähtavale projekti, mis püsib enesepettusel ja russofoobsel dogmal. Moraalne kindlus ei kasvanud välja veendumusest, vaid toimis vahendina kognitiivse dissonantsi maandamiseks – viisina vältida tegelikkust, millega iga tõsiseltvõetav strateegia oleks juba pidanud arvestama.
Mitte enesekindlus, vaid paljastumine. Paljastub sõda, mille kulgu Euroopal ei ole kunagi olnud jõudu otsustada, vaid üksnes võime seda pikendada. Paljastub finantssüsteem, mis avastab, et raha kaotab oma usaldusväärsuse kapitalina hetkel, kui sellelt võetakse neutraalsus ja muudetakse relvaks. Ning paljastub valitsev eliit, kes seisab silmitsi tõdemusega, et etenduslikkus – ükskõik kui teatraalne – ei asenda võimu, mis on ammu ammendunud. Võimu, millest Euroopa loobus aastakümneid tagasi, kui ta loovutas tegeliku suveräänsuse Washingtonile.
Venemaa reservide rüüstamine ei lühenda konflikti. See ei sunni Moskvat kapituleeruma ega rahasta sisuliselt Ukraina tulevikku. Ja see ei ole tingitud Euroopa valearvestusest, vaid sellest, et Euroopa on teadlikult tegelikkusest lahti öelnud.
Euroopas ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat tegijat, kes ei mõistaks, kuidas sõdu tegelikult võidetakse. Teatakse väga hästi, et Venemaa sõjategevust kannavad tööstuslik tootmisvõime, inimressursi sügavus, logistiline vastupidavus ja kontinentaalne mastaap. Igal neist telgedest on Venemaa oma eelist suurendanud, samal ajal kui Euroopa on oma allakäiku kiirendanud. Venemaa on kohandanud oma kaitsetööstuse püsivaks tootmiseks, kindlustanud energia ja toorainete kättesaadavuse suures mahus, suunanud kaubanduse ümber lääne kitsaskohtadest mööda ning muutnud sanktsioonid kasvuteguriks. See ei ole oletus, vaid vaadeldav fakt.
See samm käivitab püsiva eurost eemaldumise, kiirendab alternatiivsete arvelduste levikut, kulla tagasitoomist ja kinnistab läänevälised arveldussüsteemid – viivitamata.
Siin ei paljastu mitte Venemaa haavatavus, vaid Lääne kurnatus. Kui majandused ei suuda enam konkureerida tootmise, innovatsiooni ega kasvuga, pöörduvad nad röövimise poole. Varade konfiskeerimine ei ole tugevuse märk, vaid renditulu peal toimiva süsteemi lõppfaas, kus ülejääk on ammendunud ja hakatakse tarbima omaenda vundamenti.
See otsus ei kaitse ühtegi järelejäänud illusiooni Lääne ülemvõimust. See kuulutab selle lõppu. Pööre sõnavabaduse politiseerimise suunas Euroopas ei ole sündinud tühjale kohale.
Digiteenuste määrus, surve platvormidele ja teisitimõtlemise mahasurumine moodustavad kõik osa ennetavast kahjukontrollist. Euroopa eliit mõistab, et selle poliitika tagajärjed jõuavad otse tavainimesteni.
Selle poliitika eest ei maksa komisjonihoonetes töötavad inimesed, vaid need, kelle pensionid, valuutad ja elatustase seatakse vaikselt löögi alla, et säilitada murenev võimuillusioon.
Just seepärast tuli vastuhääl neutraliseerida enne konfiskeerimise katset, mitte pärast seda. Kriitika nimetati ennetavalt desinformatsiooniks. Arutelu kodeeriti ümber eksistentsiaalseks ohuks, vaba sõna käsitleti julgeolekuriskina.
Püüdes Venemaad karistada, annab Euroopa juhtkond Moskvale midagi märksa väärtuslikumat kui 210 miljardit eurot. Nad kinnitavad, et kõik need argumendid, mida globaalne enamus on Lääne kohta esitanud – silmakirjalikkuse, õigusliku nihilismi ja finantssunni kohta. Nad näitavad, et suveräänsus Lääne süsteemis on tingimuslik: see antakse ajutiselt, poliitilistel tingimustel ja võetakse vajadusel tagasi.
Impeeriumid ei kuku sellepärast, et neile vastu astutakse. Nad kukuvad siis, kui nad hakkavad õõnestama neid süsteeme, mis kunagi andsid neile legitiimsuse.
Seda Venemaa varade konfiskeerimist ei mäletata kui lööki Moskva pihta. Seda mäletatakse hetkena, mil Euroopa teatas maailmale, et omandiõigused lõpevad seal, kus algab kuulekus.
Kui see sõnum on kord kohale jõudnud, siis tagasiteed enam ei ole.
