Inimesed ootavad nädalavahetust kui jumalikku päästmist argielu orjusest. Kuid tõeline nädalavahetuse potentsiaal aurustub, sest võimaluste meri uputatakse vabandustesse ja laiskusesse.
Selle asemel, et reede õhtul sõpradega kokku saada ja kokteiliklaasi taga kiruda oma mõttetut elu, tehke midagi asjalikku. Sõpradega on väga tore kokku saada ja on nii palju teisi viise, kuidas kvaliteetselt aega veeta. Näiteks minna kambakesi koos matkama, piknikule, harrastada mõnda spordiala, õppida midagi kuskil põnevas töötoas. Nii nii väga oodatakse seda õnnistatud nädalavahetust ja siis lihtsalt raisatakse see ära.
Tahaks puhata ja mängida
Inimestel puuduvad ambitsioonid enesearenguks, ainus, mida oodatakse iga päev on nädalavahetus või puhkus. Isegi puhkuse ajal räägitakse juba sellest, milline võiks järgmine puhkus olla. Muud ei kuulegi enam kui, et tahaks puhata ja mängida. Inimesed on nii laisaks läinud, pidevalt unistatakse paremast elust aga ise ei võeta selleks mitte midagi ette. Selle asemel, et ennast peale tööd diivanile lösakile visata, võiks tegeleda mõne hobiga, teha trenni, lugeda, kasvõi unistada, et oleks lõpuks midagi mille poole püüelda.
Kes teeb see jõuab
Ma saan aru, et inimestel on suur töökoormus ja neile tundub justkui nagu nad polekski rohkemaks suutelised. Samas aga on palju inimesi, kes jõuavad. Kes tulevad töölt, teevad süüa, hoolitsevad kodu ja pere eest, loevad, kirjutavad, remondivad kodu, käivad trennis jne jne. See on tehtav, kes teeb see jõuab. Samal ajal kui diivanil lösutamine teeb ainult laisemaks ja uimasemaks.
Oleme palju rohkem kui teame
Kõik päevad elatakse ainult nädalavahetuse ja puhkuse ootuses. Nauditakse oma elu vaid need paar nädalat aastas, ainult siis kui on puhkus ja pääseb kuhugi reisile. Ülejäänud elu lihtsalt haletsetakse, vingutakse, lohutatakse end meelemürkidega ja lihtsalt visatakse oma elu maha. Üritatakse nädalad ja päevad võimalikult kiirelt läbi elada tuleviku fantaasia nimel. Aga miks on meie ülejäänud päevad ja elu väärtusetud? Miks me ei võiks otsida ja leida positiivset ka argipäevades? Miks me ei võiks kõikidest päevadest võtta viimast? Me oleme palju rohkem kui arvame ja teame. Meie võimed on piiritud ja me suudame. Ainult meie enda võimuses on panna telefon käest ja võtta ennast kokku. Alustada kasvõi sellest, et valmistada nullist ise oma kätega tervislik õhtusöök. Kui astume välja oma mugavustsoonist ja omandame uusi teadmisi, saame sellest sügava rahulolu tunde.
Aitab vabandustest
Paneme televiisori kinni ja võtame raamatu või istume lihtsalt niisama, las tekib igavus. Siis saavad hakata tekkima mõtted ja ideed, hakkame järsku palju rohkem jaksama ja ka ise tahtma asju teha. Esialgu on väga raske sellest uimast välja tulla aga kui midagi teha piisavalt palju, muutub see rutiiniks ja asjad juhtuvad juba palju lihtsamalt. Aitab vabandustest, et on liiga kiire ja ma olen liiga väsinud.
Ole keegi
Elu muutub ainult siis kui meie muutume, asjad muutuvad paremaks ainult siis kui meie saame paremaks – täpselt nii lihtne ongi! Või valime lihtsa tee, kus on ainult vabandused ja ettekäänded?
Ära võta lihtsalt ruumi vaid ole keegi, tee midagi oma eluga!
Loe veel Pärismaalase kirjanurgast.
