Sean Miller | Infowars
Hiljutine Ateena Riikliku Tehnikaülikooli teadlase Demetris Koutsoyiannise uuring näitas, et inimtekkeline kliimamuutus, mida varem nimetati „globaalseks soojenemiseks“ ja veel enne seda „globaalseks jahtumiseks“, ei põhine tegelikkusel, vaid pigem kujutlusvõimetel ja oletustel.
„Pigem tuginevad sellised väited kujutlusvõimel ja eeldustel põhinevatele kliimamudelitele. Kuid kliimamudelite toodetud aegridade põhjuslikkuse suund on vastupidine tegelike andmete omale,“ seisab uuringu järelduste osas.
Uuringu läbi viinud teadlane ütles, et narratiiv inimtekkeliste CO2-heidete mõju kohta temperatuuridele on sisuliselt võltsteadus.
„Uuringu aluseks on see, et kliimasüsteem on väga keeruline ja on pidevas muutumises, mis tuleneb arvukatest protsessidest, mis on kas sisemised või välised,” öeldi uuringu kokkuvõtte osas. „Asjaolu, et üks neist, nimelt kliima seos atmosfääri CO2-ga, on viimastel aastakümnetel esile tõstetud, ei vasta selle tegelikule tähtsusele kliimat mõjutava tegurina. Väljatoodud tähtsus on mitteteaduslik küsimus, mis on seotud narratiiviga, et inimesed on oma fossiilkütuste põletamisega seotud heitkoguste kaudu vastutavad kliima muutuste eest, mida me näeme.”
Uuringus märgiti, et CO2-vastast narratiivi levitavad teaduse varjus poliitilised ja majanduslikud jõud.
„Ehkki põhjuslikkus on teaduse ja elu nurgakivi, esineb selle olemuse ja tuvastamise osas põhimõttelisi raskusi nii filosoofilisel, teaduslikul kui ka praktilisel tasandil. Need probleemid avalduvad vastuoludes, mis ei ole ainult teoreetilised, vaid millel on olulised sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud tagajärjed. Mõned meie aja kõige vastuolulisemad küsimused puudutavad Maa kliimat, sealhulgas atmosfääri temperatuuri ja süsinikdioksiidi kontsentratsiooni omavahelist põhjuslikku seost,” märgitakse uuringu sissejuhatuses.
Samuti käsitletakse uuringus kliima dramaatilisi muutusi väga pika aja jooksul, mis on palju pikem kui aeg alates fossiilkütuste põletamise tehnoloogia kasutuselevõtust.
„Maa kliima on läbi aegade ja kõikides ajavahemikes olnud muutuv. Selle muutlikkust ei tohiks pidada mõistatuseks, arvestades kliima süsteemi tohutut keerukust ja seoseid arvukate muutuste teguritega, mis on sisemised, nagu atmosfääri koostis, hüdroloogilised protsessid ja biosfääri areng, või välised, nagu geoloogiline aktiivsus ja tektoonilised muutused, päikese aktiivsus, galaktiline kosmilise kiirguse voog ja orbiidi muutused,“ seisab uuringu sissejuhatuses. „Pigem on mõistatuslikuks probleemiks Maa kliima suhteline stabiilsus (väike varieeruvus). Veizeri esitatud geoloogilised tõendid viitavad voolava vee olemasolule nii kaugele minevikku, kui meil on kirjalikke andmeid – kuni 3,8 või isegi 4,2 miljardit aastat tagasi, samas kui varasemalt arvati, et Maa oli väiksema päikesekiirguse tõttu jäises seisundis veel umbes 1 miljard aastat tagasi.
Eelkõige tuvastas uurimus tegeliku seose CO2 ja temperatuurikõikumiste vahel.
„Uuringu kindel järeldus on, et põhjuslikkuse suund näitab selgelt, et temperatuurimuutused liiguvad ees ja CO2-muutused jäävad maha ja seda nii aasta-, kümnendi-, sajandi- kui ka aastatuhande lõikes,“ kirjutas Kevin Hughes Natural Newsist.
Uuringu läbiviimiseks kasutatud meetodiks oli varasemate geoloogiliste perioodide analüüsimine ja nende CO2- ning temperatuuritrendide võrdlemine, et püüda tuvastada võimalikke seoseid.
„Ma kasutan temperatuuride ja CO2 andmesarju kõigi nende ajaperioodide lõikes, sealhulgas proksüandmeid fanerosoikumi, kainosoikumi, hilise kvaternaari ja meie ajaarvamise kohta ning instrumentaalandmeid viimase seitsme aastakümne kohta. Kolmandas osas selgitan, miks deterministlikud meetodid ei sobi põhjuslikkuse tuvastamiseks ning kohandan stohhastilist meetodit, mida on välja pakutud, et seda saaks kasutada eelpool mainitud andmeseeriatega,” öeldakse uuringu sissejuhatuses.