FT
E24
30. mai 2011
Euroopa Liidu poliitikud kavandavad edasise finantsabi tingimusena pretsedenditut sekkumist Kreeka siseasjadesse, kaalutakse erastamisprogrammi ja maksude kogumise juhtimist väljastpoolt.
Ühest küljest võib neid mõista. Kreeka on omadega plindris ning ei EL ega IMF usu tegelikult, et sealsed juhid oma lubadusi täita suudavad.
Selle asemel, et riigi päästmise nimel koonduda, tegelevad Kreeka poliitikud üksteise kallal näägutamisega. Erastamisprogrammi varjutab aga kurjakuulutav tõsiasi, et investorid on põgenenud.
Euroala kriisi venides ähvardab nõrgemaid liikmeid lisaks alandusele ka suveräänsusest ilmajäämine.
Finantsilisest vabadusest pidid Kreeka, Iirimaa ja Portugal abipakettide saamise nimel juba loobuma.
Kuna väljaupitamiste vastased meeleolud süvenevad ning kriisi kulud tõusevad, hakatakse nende maade asjadesse sekkuma üha jõulisemalt – kui nad just püüdlikult tingimusi täitma ei asu. Ja Kreekal igatahes selliseid kalduvusi ei näi olevat.
Asjade areng on ohtlik: kui Kreeka erastamist hakatakse juhtima välismaalt, satub protsessi õigusjärgsus suure küsimärgi alla. Plaan on niigi kahtlane, milleks vinti üle keerata?
Mis veelgi enam, selline sekkumine kujutaks endast hoopi suveräänsusele. Kui Brüssel riikide valitsuste majandus- ja poliitikakangid enda kätte haarab, on sisuliselt tegemist sammuga eelarveliidu suunas.
Võib-olla ongi kriisi lahendamiseks ka eelarveliitu vaja. Aga jõuga seda nõrkadele liikmetele peale suruda ei tohi.
Copyright The Financial Times Limited 2011.